Meile väideti, et soolakõrbesse saab vaid ööbussi või -rongiga. Kuna me oleme harjunud informatsiooni Boliivias mitte usaldama, siis alusasime vapralt teekonda külabussides. Transpordi leidmine väikestes kohtades osutus üllatavalt raskeks. Bussijaama ei eksisteerinud ja aitas ainult küsimine. Ja siis juhtub nii nagu alati, küsides kolmelt inimeselt sama asja, saab kõigilt erinevad vastused. Vaevaga leidsime üles bussi, mis pidi meid järgmisesse külla viima, aga see läks teepeal katki. Mootori kohal sebivad mehed ei andnud palju lootust. Boliivias ütlevad inimesed enamasti seda, mida arvavad sind kuulda tahtvat. Kuna halba olukorda seekord isegi tunnistati, siis eeldasime, et bussi kiire parandamine on ebatõenäoline.
Hakkasime omal käel edasi liikuma ja saime auto peale, kes viis meid järgmisesse külla. Küsisime mitme tunni jooksul läbi kõik autod ja bussid. Vahepeal saadeti meie juurde tagasihoidlikud külalapsed, kes ütlesid veelkord, et kõrbesse viib vaid öörong. Me ei tahtnud aga alla anda ja jätkasime küsimist. Üks buss liikus küll soolakõrbe poole, aga oli liiga täis. Teine auto sõitis otse soolakõrbese, aga juht ei olnud nõus meid peale võtma. Otsustasime oma raske saatusega leppida ning jääda ootama öörongi. Istusime keset küla ja vaatasime ringi. Olime tõesti "mittekusagil" ning aega oli 8 tundi. Mingil hetkel avastasime, et rongijaamas on kohvik ja seal oli TELEKAS!!! Pole paremat asja aja surnuks löömiseks ning seekord oli telekas üks tänuväärsemaid. Kuna küla asus umbes 4000m kõrgusel, siis läks pimeduse saabudes väga külmaks. Pärast seda, kui olime ära joonud umbes 6 teed, otsustas naine kohviku sulgeda. Kell oli palju ning lahti oli veel ainult üks pood, millest samuti tuul läbi vihises. Istusime kätega sööva pere keskele maha ja jõime veel teed. Pereisa saatis meid hiljem rongi peale ning soovis head teed. Enne rongi peale minekut nägime langevat tähte. Kihutades läbi pimeduse kõrbe poole, tõdesime, et päev eikusagil oli üks erilisemaid.
No comments:
Post a Comment