Küla

Looduspark

Olukorrast riigis

Millise pildi on saanud Colombia, läbi kahe eesti tüdruku silmade, viie päeva jooksul?
Õhk ei ole õhk: Bogota asub 2500 meetri kõrgusel ja hingata on raskem. Ilm on aasta läbi 10-20 kraadi vahel.
Autod ei ole autod: Väikesed uunikumid voi suured dziibid. Mõned nendest on kuulikindlad ja teise auto järelvalve all.
Nälg ei ole nälg: Praegu on hästi ja oleme Colombia rahvustoite söönud.
Turvalisus on turvalisus, kui paremate elamurajoonide sissesõitu valvavad turvamehed ja maanteel iga mõne kilomeetri taga on politsei.
Nagime telekast presidendi iganädalast kohtumist rahvaga. Noor ja uljas tüdruk valas oma viha riigi vastu välja. "Ülikoolis saavad õppida ainult rikkad", oli tema põhivastulause. President vottis sõimukone austusega vastu. Sümpaatse ja mõistliku valitsejaga Colombia on toesti muutuste teel ja kõik keda kohanud oleme on mures riigi halva maine pärast. Praegu tundub, et meie, kui haruldased turistid, oleme hinnatud.

Adria: Piensa... que un amigo no se busca perfecto, buscalo amigo!

Meie pere Colombias

Sandrast ja Juan-Carlosest on saanud vanemad. Padre ja madre on meie eest hästi hoolt kandnud. Kuna Juan-Carlos on ülikoolis õppejõud, siis kutsus ta meid kaasa viimasesse loengusse. Samuti viidi meid karaoke baari, turule, väiksesse armsasse külla ja loodusparki. Turul anti meile proovida kümmet erinevat eksootilist puuvilja ja kõik ostud kandis truult autosse kohalik kotipoiss. Kuna Anu räägib nendega hispaania keeles, siis ei jää ka mul muud üle kui aeg-ajalt kaasa ümiseda. Kui tahtsime laupäeva õhtul noormeestega peole minna, siis rääkis padre nendega isiklikult, et teha väike taustakontroll. Kui selgus, et poisid tegelevad kullaäriga, lasti meid veidi kergema südamega minema. Läksime Bogota parimasse peorajooni, kus meile õpetati salsat ning anti mekkida kohalikku märjukest "aquardientet". Meie kaaslased olid kurvad, et Colombiat vaid kokaiini ja guerillade järgi tuntakse. Eks igaüks armastab oma riiki ning tahab sellest jagada vaid parimat.

Adria: Piensa...que el hombre mas rico es el que menos necesita !

Colombia

Ärkasime just. Nojah, mis siin ikka öelda. Colombia. Mis tunne on? Õhk on õhk, autod on autod, nälg on nälg.
Ajavahe saab siis sujuvalt ületada, kui sõita laevaga üle ookeani. Tund tunni järgi.
Kõik on korras. Peatume abielupaari juures. Mõlemad töötavad ravimifirmas ja pärast kahteteist aastat kooselu kutsuvad üksteist hellitusnimedega: mi amor ja mi vida.
Nende koduabiline valmistas meile täna hommikusöögi ja aitas hispaania keelt õppida.
Nädalavahetusel plaanime sõita rahvusparki.

Adria: llegabamos a Colombia anoche a las 8.00 p.m. Hemos estudiado español en avion. El vuelo fue bastante rapido, 11 horas. jejejeeee

Tarifa

Suur plakat Pirita teel, mis reklaamib puhkusereisi võitmist Tarifale , ei osutunud meile. Meie auhinnaks olid Pablo, Bruno ja Jose. Mõnikord tundub, et kõik justkui korduks. Tarifal olime vimati jaanuaris, enne Marokosse minekut. Tookord ööbisime Pablo juures hotellitoas. Nüüdseks on tal korter mere ääres ja külalislahkus polnud kraadigi kahanenud. Kuna enne kella kümmet ei olnud õhtusoogist veel lõhnagi, siis hiilisime Haljaga aeg-ajalt külmakapi kallale, sest eestlase kõht karjub juba seitsme ajal. Mehed jagasid meile nõuandeid tulevase kokaraamatu jaoks ning andsid pärast ka toitu proovida. Kaks päeva oli meie paralt köök täis vahemere värskemaid toiduaineid. Sel nädalavahetusel elasime idüllis. Hommikuseks äratajaks olid merre hüpped, millele järgnes kohv vooditega rannabaaris, millest Halja ammu unistanud oli. Päeval mõtisklesime Lõuna-Ameerika reisieesmärkide üle ja õhtuks haaras meid juba rahutus uue järele ja pettumus, et sünnipäevalaps Sevillast tulemata jäi. Väikese tagasilöögi korvas Bruno õpetus mojitode valmistamisest. Meil oli seltskonnas huvitav staatus- naissõbrad. See tähendab vastastikku austust, kuid ühtlasi ka seda, et ööklubisse jõudes läheb igaüks oma teed. Kohtusime poisiga, kes oli Colombias elanud ning saime veel paar kasulikku nõuannet. Kella nelja ajal kodu poole kõndides jäi Mcdonalds õnneks leidmata ja Halja isu friikate jarele korvas ööujumine basseinis. Poisid jõudsid koju siis, kui meie ärkasime.

P.S. Üks pilt on Liisile pühendatud:)

Kokakunst

Sevilla

Magamata öö Milano lennujaamas ei kahandanud entusiasmi ega õnnetunnet jõudes Sevillasse. Tundsin juba ette, et seal saab olla vähemalt sama hea kui jaanuaris. Ja etteruttavalt võib öelda, et ma ei pidanud pettuma. Mind ootas Anu mõnus kodu ning sellise väsimuse peale ei seganud und isegi 40-kraadine kuumus. Läksime välja juba kaheksa ajal, mis oli vägagi vara, arvestades et inimesed hakkavad pidutsema alles pärast südaööd. Parast värskendavat siidrit ja ergutavat kohvi, ootasime sõpru, kes olid pidanud kohal olema juba tund aega tagasi. See on Hispaanias täpselt sama normaalne kui see, et 25-aastasele poistele helistavad südaöö paiku emad, kes tahavad laste eluga ikka kursis olla. Parast klaasikest veini hakkasin paremini aru saama hispaania keelest ning suutsin ise ka sõna sekka öelda. Veel veini, veel naeru ning jõudsime kohta millest sai õhtu nael-RISTIISA baar. Kontingendi moodustasid umbes sellised vanamehed, nagu see punase särgiga. Ja küll oli poistel huvitav kui nii kogenud tegelased neile elutarkust jagasid. Üks mees teatas meile, et tema on loonud Macarena loo, aga kõige selle kõrval on ta ikkagi tavaline inimene. Jõime jooki "sangria de Jesus" ehk siis jumala veri, mille nimi räägib enda eest. Vaatamata väiksele väsimusele, sõitsime järgmisel päeval Tarifale. Jätkub...

Milano

Itaalias tunneb erinevust. Kõige kauem püsib valgusfooris kollane tuli ja täpselt selline ongi sealne elustiil. Pangakaardiga ei ole võimalik peaaegu kusagil maksta, sest raha kontrollib keegi muu kui pank. Itaallased ei ole mulle kunagi meeldinud, kuigi nende temperament on omamoodi võluv. Toidu ja kohvi suhtes on neid küll voimatu üle trumbata. Itaalia keeleta on raske, aga selle jaoks oli mul Adria. Oluline ei olnudki tegelikult Milano ise, vaid 3-aastane sõprus, mis sai alguse Londonist ning on läbi käinud Barcelona, Eesti, Pariisi, Veneetsia ja Milano. Chalice on öelnud tabavalt: kui süda on suur, siis on vahemaad väikesed. Ei ole vaja mõelda kuhu minna, mida süüa, kus magada, asjad lihtsalt sujuvad, olles koos õigete inimestega. Enam ei olegi hüvastijatt rongijaamas nii raske, sest varsti tuleb uus rong.

P.S. Kui juba Milano kuulsaimal moetänaval on Mari butiik, siis tal on disainimaailmas lootust:)