Tee džunglilinna Rurrenabaque oli kivine. ÖÖ möödus rappudes ja peatuseid tehti tihti, sest buss läks pidevalt katki. Koidikul jõudsime kohale ning heitsime magama hotelli, mis meenutas loodusfilmi. Kliimavahetus oli järsk. La Pazi külm ja kuiv õhk oli vahetunud kuuma niiskusega. Uinusime moskiitovõrkudega kaetud akende taga, heites veel viimase pilgu hubasele hoovile, mida täitsid võrkkiiked ja eksootilised taimed. Ärkasime pärastlõuna palavuses ja läksime linna uudistama. Turism on oma jälje jätnud. Peatänavat ääristavad erinevad reisisagentuurid, kuid kõndides mõned kvartalid ühele voi teisele poole, näeb kohalikke inimesi igapäeva toimetuste juures. Lagunevad majad, jõe peal seilavad piklikud paadid, mootorrattad, niiske õhk, punakaspruunid liivateed ja erkrohelised puud loovad meeleolu.
Võtame džunglituuri iisraeli poisi käest. Ta oli aasta tagasi Lõuna Ameerikasse reisima tulnud ning Rurrenabaque pidama jäänud, sest leidis endale Boliivia neiu. Nüüd istub ta õhtuti vanameestega tänaval ja arutab külaasju nagu kohalik. Kõiglie iisraeli noortele, nii poistele kui tüdrukutele on kohustuslik 2 kuni 3 aastane sõjavägi, mille käigus nad enamasti piire valvavad. Pärast seda on neil kombeks Lõuna-Ameerikasse reisima tulla. Alguses tundusid iisraelased konservatiivsed ning oma jäikade vaadetega pigem ebameeldivad. Sel džunglireisil saime kahte neist paremini tundma. Eks nemadki on meiesugused noored, lihtsalt pideva sõjakoldega riigis üles kasvanud.
No comments:
Post a Comment