Linn maailma kõige kõrgema järve Titicaca kaldal, mille aura on tõesti teistsugune. See on külma õhu, värviliste majade ja inimeste, vaesuse ja päikseloojangus tekkivate soojade varjude kooskõla. Kõrguse ja mägede massiivsus matab igasuguse närvilisuse. Meie hosteli roosade seinte vahel tekkis tunne, nagu oleksin osake mingist muinasjutust-hõljudes ringi justkui vaim, riivates kõike õrnalt ja ebalevalt. Nagu oleksin samal ajal kohal ja ära-tajudes hetkeks mälestusi, mille olemasolus ma enam kindel pole. Muutun isegi ahneks, tahtes kõigest saada veel ja veel ja siis järgmisel hetkel tuleb peale laiskus ning lasen rahul endasse voolata.
No comments:
Post a Comment