Transnistria

Esimene mulje Tuttlingenist

Mu isa ei pannudki väga mööda, kui viimase telefonikõne lopus naljaga ütles:“Vaata ise kuidas seal pommiaugus hakkama saad. Tuttlingenit ääristavad igast küljest rohelised mäed ja läbi linna voolab Donau jõgi. Tuttlingen on väike- siin on 1 kino, 1 veekeskus ja 1 linnagalerii. Kinokavas ei ole ühtegi väärtfilmi, veekeskus on remondis ja linnagalerii näitust kiikasin korraks üle ukse. Reede õhtul läksin jalutuskäigule, et Tuttlingeni ööeluga tutvuda. Ööelu koosnes ühest pubist raekojaplatsil. Puldis oli DJ, kes mängis lugusid alates hispaania räpist lõpetades technoga pooleks saksa joogilauludega. Istusin baarileti taha ja tundsin endal uudistavaid pilke. Tegemist oli ilmselgelt baariga, kus kõik kõiki tunnevad. Tellisin uhe õlle kirsimahlaga ning üritasin oma kohmetust varjata. Minu selja taga oli DJ ning puldi korval väänlesid kaks vanemat naist ühe meesterahvaga. Minu kõrval istus mees, kes konstantselt jõi: kokteil, õlu, pits kangemat jne. Tema tuim ilme sealjuures ei muutunud. Minu vastas üle baarileti istus paarike, kes poole tunni jooksul sõnakestki ei vahetanud. Ülejäänud baar oli täidetud räuskavate jorssidega. Mida aeg edasi, seda kõvemaks läks muusika ning aeg-ajalt tõusis rahvas püsti ja karjus sõnu kaasa.
Nii ma seal istusin ja nautisin kohalikku provintsikultuuri. Ja kusjuures tõesti nautisin.

Saksamaa

Nädal aega tagasi pühapäevasel päeval läks koik harjumusparaselt. Kohvri pakkimine ilma pikemate kaalutlusteta, traditsiooniline isaga linnas käik ja siis kohv päikesepaistelises lennujaama lokaalis.
Maandusin Stuttgartis ja ootasin teist ohku, aga seda ei tulnudki. Mulle tundus et ohk seal oli sama, mis Eestis. Voibolla mitte sama, aga mitte ka erinev. Kui Stuttgarti kesklinna joudsin, tundsin väsimust. Vooras kohas orienteerumine votab palju energiat. Olin kogu pagasi jätnud rongijaama ja mul oli ainult käekott. Keegi korvalvaatajatest poleks eristanud mind sakslastest ja ma üritasin isegi peita seda turisti otsivat pilku- voibolla selleks et ise kiiremini kohaneda. Mul oli ka kaart, aga loin kohe vaatamiväärsustele käega. Lihtsalt jalutasin ja sattusin ühe muuseumi hoovi, kus toimus orkestri proov... ja see oligi see..Midagi muud polekski ma Stuttgartilt tahtnud.
Järgnevalt soitsin rongiga Tuttlingeni poole. Alati vooras kohas just rongi peal on mul pidev ärevus, et magan oma peatuse maha. Nii mööduski rongisoit rahutult, olgugi et alati 5 minutit enne peatust valjuhääldist koha nimi teatati. Astusin rongist välja ja silmasin kohe vanemat daami, kes oli mulle kokkuleppe kohaselt vastu tulnud. Juba esimese 5 minuti jooksul tundus, et tegemist on huvitava karakteriga. Kui me tema majja joudsime, pakkus ta mulle süüa ja kogu selle aja jooksul kui mina soin, joudis ta 10 korda korrutada, et ta unustas alguses ära, et ma tulema pidin ja et ta käis Stuttgartis oma nobu juures sünnipäeval ja et see päev oli tema jaoks kummaline. See jäi mu korvu kolama: „Tänane päev on kummaline, aga homme on kindlast parem“.Motlesin endamisi, et ta on kas hull voi…? PURJUS?!?! Jah ta oli purjus, kuid ikkagi terane. Ta äratas minus umbusku, tekitades samal ajal usaldust.

Inimõiguste näitus

Ängistus

Klooster ja vein

Laager ja tema inimesed

Bucharest

Riia

Aega on vaja, et mõelda. Tagasi Eestis ning folgile sõitvas bussis leidsin esimese vabama hetke. Blogi-kirjutamise küsimustes algas kõik ikka samamoodi. Miks ma üldse seda teen? Mälestuseks. Kellele, endale või teistele? Haljale:)
Kuna Halja saatis mind reisi eelõhtul teele palvega või rohkem isegi käsku meenutava sooviga, et ma Lõuna-Ameerikat jätkata ei unustaks. Järgmisel hommikul sõitsingi Riiga, meeles Halja oma Randvere suvisel majatrepil, viimase poole aasta Tartu koduriietega seismas ja hüüdmas "blogi". Füüsiliselt olin üksi, võib-olla ma isegi tahtsin endaga reisida, teada, mis tunne on?

Riias veedetud päev oli varutud Lõuna-Ameerikas lennukitest mahajäämise laviini alla sattumise pärast. Nõnda ma siis jalutasin seal, meie naabrite pealinnas, kellega me tihti ei suhtle ja kellest me tegelikult midagi suurt ei tea.
Kujutasin ette, et ma olen lätlane, kes hispaanlastele Riias giidiks on. Näitaksin turistidele samuti Toomkirikut, mida baltisaksa aadlivapid ehivad.
Mustpeade maja ka. Me ei ole nii erinevad, kui arvame.


Kui ma Riia vanalinnas töötaksin, sööksin tihti kõige odavamat shusit



ja kasutaksin rattalaenutust.



Võib-olla ma saaksin siis lõpuks ka aru, miks eestlased lätlasi kuuevarbalisteks kutsuvad?