Šokolaad

Merehiiglased

Mäletan väiksena, kui isa õele vaalaga kruusi kinkis. Ta seletas, et vaalad on umbes 15m pikkused loomad, kes elavad ookeaniavarustes. Nad on sõbralikud ja ei söö inimesi, vaid hoopis merevetikaid. Mul on siiamaani silme ees see väike lilla vaal seal kruusi peal. Ma ei osanud iial arvata, et neid päris elus näen. Ulpisime vaikselt paadiga avamere poole. Äkitselt suundusid kõigi pilgud vasakule- eemalt siledalt pinnalt purskus vett. Seal nad olid- vaalapoisid, hallid ja suuremad kui paat.

Kauaoodatud surf

Peaaegu igakord, kui Kalevis basseini tuli hüpata, kujutlesin end kusagil kaugel surfamas. Sellel nädalavahetusel olin seal kusagil kaugel-Montañitas-tõeliselt autentses surfilinnas eluagsete hipide ja maailma seljakotirändurite keskel. Kõik tingimused olid olemas: surfilaud, hea tuju, Halja, soe ookean ja mõnusalt muhe õpetaja. Esimene kord proovisin, tundsin lainet. Teine kord sain püsti. Kolmas kord olin õnnestumise õnnest õnnelik ja unustasin end täiesti. Laud ulpis vahu vahel ja mõtlemata, märkamata lõi tugev laine surfilaua mulle küljega kaelapihta. Sellest päevast kuni tänaseni ei suuda enam surfilauda näha. Kui silmad sulen, näen seda hoopi. Umbes sama juhtus lumelauaga. Ma ei tea, mis värk on, aga vahel on õnne, tavaliselt mitte. (Mari)

Guayaquil

Saatuse, Jumala või Elu teed on kummalised. Me ei tahtnud alguses siia linna tullagi, aga millegi pärast juhtus nii, et jäime maha bussist, mis pidi meid rannikule viima. Lühidalt öeldes-kui me poleks nädal aega tagasi bussist maha jäänud, siis ei läheks me homme Galapagosele. Colombia võtmeisikuks oli Jimmy, aga Ecuadori isandaks on Mauricio. Maailm on väike-selgus et tema juures on peale meie ööbinud veel kaks eestlast, keda me loomulikult tunneme. Mauricio on väga mitmekülgne-ta oskab laulda, kitarri mängida, tulega mängida, mustkunsti teha, surfata ja parimaid reisisoovitusi jagada. Ööbisime tema maja katusel telgis. Kuna viimaste kuude jooksul on seal pidevalt reisijad elutsenud, siis on majaelanikud pahaseks saanud. Lõuna-ameeriklasena ta muidugi eitas kõike. Täna peitis ta meie seljakotid kurjade silmade eest ning öösel peame vaimudena majja hiilima. Tänu Mauriciole veetsime nädalavahetuse tuttava pere juures rannamajas. Meile õpetati, kuidas teha šokolaadi. Perel on oma kakao- ja banaanifarm ja kõige armsamad lapsed. Nende juures elas ka introverdist ameerika tüdruk, kellega ühise keele leidsime. Tänu temale hakkasime ameeriklastesse peaaegu hästi suhtuma. Inimesed maailmas on tegelikult väga sarnased. Igast uuest persoonist kumab midagi tuttavlikku ja kui hästi jarele mõelda, siis tundub nagu oleks kedagi sellist juba varem kohanud.

P.S. Liis! Avastasime, et meie toas oli sisalik.

Rafting

Eile vaatasime kärestikulist jõge ülevalt alla, aga pärast tänast vaatame jõele alt üles.

Väike hüpe: http://www.youtube.com/watch?v=P_LQkjMoVA4

Adria: We are coming to Barcelona on 19th october. Get ready!!!

Millisel kõrgusel tuleb kutsul kõrgusehaigus?

4000 m

Kose alla minek

Rattamatk

http://www.youtube.com/watch?v=V-_0gHQoymo

Mis tunne on Haljal neli kuud reisil olla?

Tundub et oleme leidnud just selle õige tasandi reisimiseks. Me ei ole liialt kinni mingis plaanis voi tegelikult meil ei olegi plaani. Reisi alguses vaidlesime pikalt, kas osta reisijuhid kaasa või mitte ja mul on hea meel, et me seda ei teinud. Juhuslikkus loob seiklused ning teadmatus siirama kogemuse. Kõige huvitavamatesse kohtadesse oleme sattunud läbi inimeste. Olen harjunud sellega, et meil on iga nädal uus kodu. Kodust saab kodu, sest meile usaldatakse võtmed. Kodust saab kodu, sest meid võetakse omaks. Ma olen rahul iga päevaga ja tundub, et isegi kannatlikumaks muutunud. Mida kramplikumalt otsime mingit vaatamisväärsust, elamust, tunnet, seda mõttetum see kokkuvõttes on. Miski läheb kaduma. Kõige ehtsam jõuab meieni juhuslikult ja see ei ole tavaliselt linna peakatedraal, vaid hoopis müüja tänavalt, meloodia kuskilt kaugusest või mõni võõras lõhn. Oluline on sujuvus, mis tekib läbi tunnetuse. See on tasakaal meie soovide ja tegelikkuse vahel. Kui on sujuvus, siis teeme õigeid valikuid ja oleme kindlad iseendas. See reis ei oleks väärt pooltki seda, kui poleks kellega jagada-Anuga sujub.

Vulkaanivee soojus külmas sügises

Sõitsime vulkaanijalamile kuumaveevannidesse. Me ei valmistanud palju ette. Küsisin seal sinise õhupalli all murul pikali olles Haljalt: Kas rätikud ka vaja on?
Oli küll, sest väljas läks külmaks. Vannid asusid 4000 meetri kõrgusel ja väljas olid kõik sügisõhtu tunnused: vihmapiisad, poolraagus lehed, hämar kollase tänvalambi valgus, mille veel udusemaks tegi tulisoe vulkaanivee aur. Nõnda me kümblesime seal basseinides.

Quito

Ecuadori rahvusmuusika kontserdil esimese rõdu istekohast oli hea vaade lavale ja täpselt paras kaugus silmsideks muusikutega. Eesti Draamateatri saali meenutava Quito rahvusteatri lavataguste kardinate vahelt paistsid esinejate tuttavad napsutamas. Kui kontsert hakkas lõppema, tundsin enda seljataga musta kogu. Vaatasin taha ja seal ta seisis. Vaatasin uuesti ja sealt ta oli kadunud. Ukse taga ootas teatrifantoomi asemel hoops pilkude mängust võlutud kitarrimängija. Vestlus oli kiire ja lühike. Leppisime järgmiseks päevaks kohtumise, et arutada linnast valjasõitu teisel kontserdile.
Kuna olime osanud oma telefoni ära kaotada, läksime uut ostma. Valikut oli palju, küll kallid varastatud telefonid ja odavad varastatud telefonid. Otsutasime viimase kasuks. Kontrollisime korralikult üle, kas levi ikka on. Oli.
Jõudsime kohtumisele ilma hilinemiseta ja juba ta seal ootas. Kõik oli õigesti aga mingi tunne oli vale. Andsime talle oma uue numbri, tema meile mitte, sest ta telefon oli just varastatud. Ta lubas meile hommikul helistada ja valjasõidu aega täpsustada. Õhtul helises meie uus telefon esimest korda. Kuulsime muusiku häält, levi oli olemas, tema meid ei kuulnud. Nii umbes viis korda. Proovisime tagasi helistada aga ka see ei õnnestunud. Lõpuks tuli ta meie kodutänvale ja palus meil alla tulla. Läksime aga teda ei kohanud. Kõik hakkas kahtlane tunduma ja vale sisetunne viis meid koju tagasi. Voi õigemini, tänu katkisele telefonile, laks kõik õigesti.

Sinine õhupall

Bussijaama välikatuse laes nägin sinist õhupalli. See nägi välja selline:

Mis tunne on neli kuud reisil olla

Väga huvitav. See tunne oleks teine, kui teeksin seda üksi voi kellegi teisega. Kuna oleme heas mõttes Haljaga iga päev koos, siis ei ole tegelikult veel seda momenti olnud, kui vaatan ringi, näen kohalikke, hingan ja küsin endalt:kus ma olen? Kas äraolemise tunnet on vaja, ma ei tea, aga usun, et see küsimus veel tuleb, millal unustan hetkeks, kust ma tulen.
Muidu oleme Haljaga nagu suures õhupallis, mis põrgates mööda maad liigub ja ei puuduta kändusid. Me istume kahekesi seal pallis ja vaatame suurte silmadega ringi, kuidas mäed, jõed, puud, majad, resotranid, inimesed mööda tuhisevad. Oleme üritanud hoogu, võrreldes teiste reisidega, tagasi hoida, mis on ka hästi mõjunud, kuna jääb rohkem meelde ja uus jõuab kinnistuda. Buss sõidab Colombias mägede vahel ka hästi aeglaselt.

Colombia 2

Mul on tõsiselt hea meel, et oktoobris Colombiasse tagasi tuleme. Nautkene juba ootan seda tunnet, kui reis selja taga on ja saab uuesti kohtuda Jimmy, Danieli, Guillermo, Juan-Carlose ja Sandraga. Nemad on need, kes jäävad meelde ja kellega tahaks edasi suhelda. Abielupaar, Juan Carlos ja Sandra, tõestasid armastuse olemasolu. Nad käitusid nagu tegelased seebiooberist, kes juhuslikult päris maailma olid sattunud. Juan-Carlos õpetas, mis tähendab mundologia ehk maailmateadus.
Jimmyga saime tuttavaks tänu Brunole. Nad olid kood Brasiilias ülikoolis käinud. Kui Bruno Sevillas Jimmy kontakti andis, ei uskunud, et see Colombias olemist nii palju muudab. Jimmy organiseeris igas linnas, kus käisime, kellegi meile bussijaama vastu, linnatuuri tegema, öömaja pakkuma voi kohvile, et ennast turvalisemalt tunneksime.
Daniel, uks Jimmy sõpradest, võitis südame salsarütme õpetades, oma siira suure heatahtlikkuse ning kannatlikkusega. Samuti Guillermo, keda loodame Bogotas uuesti kohata.
Labi nende inimeste nägime Colombia paremat poolt ja sellepärast ei oska halvema ja närtsinuma osa kohta midagi kosta.
Elasime heas mõttes turvatsoonis aga kõik, kes vähem, kes rohkem, hoiatasid, et me ette vaataksime.
Mis võib juhutuda:
*parem on alati takso tellida, kui tänavalt võtta
*võõrastega mitte rääkida, sest nad võivad ühte uimastavat pulbrit näkku puhuda, mille tagajärjel sa ise kõik oma asjad ära annad
*klubis ei tasu oma joogiklaasi valveta jätta
*pimedas mitte uude linna jõuda, kui ei tea, kus ööbid
*kui autoga valgusfoori taha seisma jääda, siis alati uksed ja aknad kinni hoida
*tänavalt mitte küsida, kus asub rahavahetuspunkt ja raha mitte automaadist välja võtta, sest teenustasu on 25 dollarit
Need on ajsad, mida saad ise kontrollida.
Kokkuvõttes ei vääri Colombia oma halba mainet. Kuna siin on sobivam kliima kokaiini kasvatamiseks, siis ei vabasta see eurooplasi selle ostimse patust.
Kahju, et suur turismiharu on hoopis narkomaanid, kes siia ei tule mitte maailma ühte mitmekulgsemat looma-, linnu- ja taimeriiki vaatama, vaid odavamalt narkootikume ostma.

Cali

Taksodega peab Colombias ettevaatlik olema. Kui auto kahtlaselt juba kolmandat sarnast ringi tegi ja numbrid taksomeetril halastamatult suurenesid, hakkas Anu õiendama. Lõppude-lõpuks saime petta umbes 10 krooniga, aga ikkagi ajas närvi. Nädal Calis möödus väga tervislikult. Peatusime pere juures, kes meenutasid hipisid. Aasta jooksul on nende juurest läbi käinud pea 70 reisijat. Pereema oli tunnustatud teadlane homoöpaatia alal. Pereisa hakkas juba parast 5-minutilist vestlust elutõdesid kuulutama. Mõned asjad lihtsalt vajavad meeldetuletamist. Perepojast ei saanud me mitu päeva päris täpselt aru. Käisime temaga kaasas välijõusaalis ja salsakursustel. Lõpuks jõudsime järeldusele, et tegelaskuju, mis talle kõige paremini vastab, on Forrest Gump. Nüüd pärast mitmepäevast taimetoidukuuri, oleme kolinud järjekordse Jimmy sõbra juurde. Eile korraldasime tema juures majapidu. Peab mainima, et colombialased ei ole sugugi soojemad ega kirglikumad kui eestlased. Enne korraliku alkoholiannust ei ole nendega midagi peale hakata. Elavate euroopa tüdrukutena saime suurema tähelepanu osaliseks ja kasutasime võimalust pidu energilisemaks muuta.

P.S. Adria: Estudiamos mundologia...

Kust tuleb kohv-Armeniast

P.S. Link: http://www.youtube.com/watch?v=lBpYV9tkeiU

Tänav

Medellin

Medellini ja Bogota vahel käib rivaalitsemine. Medellinis olevat Colombia kõige kaunimad tüdrukud. Kust tuleb ilu? Juba 15-aastaselt nõuavad neiud oma vanematelt silikoonrindu ja iluoperatsiooni. Kui vanemad seda ei võimalda, siis teenivad nad lõpuks ise raha ning hoiavad kiivalt Medellini mainet.
Ühiskond jaguneb 6 kategooriasse: 1-2 (vaesed), 3-4 (keskklass) ja 5-6 (rikkad). Rikkaid on umbes 10% ning oma väärtushinnangutelt vastavad nad Euroopa keskklassile. Mida tähendas see meile? Elu kõrghoones, igahommikust kümblemist basseinis ja türgi saunas ning sunniviisilist pidu.
Kõige popim muusikastiil on reaggeton, mille kohta üks meie sõber ütles tabavalt:" They are dancing as they were doing it."

Link /Adria: http://www.youtube.com/watch?v=ekFaaEU8Yuw