Oli aeg ette võtta Lõuna-Ameerika reisi kohustuslik osa-sõit Amazonasel. Selleks pidime saama Brasiiliasse. Bussisõit piiri äärde oli veel raskem kui džunglilinna. Juba tühja bussi sisenedes hakkasid silma toolide alla kogunenud prügi ja kiletatud istmed. Järgnes 12 tundi piinarikast rappumist, sest asfaltteed taaskord ei olnud. Öösel kell 3 jõudsime kuhugi linna ning siis meile teatati, et edasi me ei sõida, sest teed on vihmast liialt mudased. Tuli öö bussis veeta. Hommikul anti meile jälle ebamäärast informatsiooni bussi väljumse kohta. Kõik rääkisid eri juttu. Lõpuks olime valmis juba takso võtma, kuid siis saabusid uued akud ning buss hakkas tugeva halli suitsu saatel liikuma. Piiriäärsesse linna jõudsime üllatavalt kiiresti, aga meie kurvastuseks oli migratsiooniamet puhapäeval kinni. Kui esmaspaeval Brasiiliasse jõudsime, tekkis tunne nagu oleksime sattunud läände. Kõik juba esimeses mitte midagi ütlevas linnas oli teistmoodi kui Boliivias. Piirivalveametnik rääkis inglise keelt ja oli viisakas ning sõbralik. Taksod olid korralikud ja uued autod. Esiteks tekitas imestust, et juht kinnitas turvavöö ja veel uskumatuna tundus, et see tuli peale panna ka tagaistmel. Olime halvemate tingimustega Boliivias harjunud ning äkiline muudatus oli nauditav, aga samas ka igav.
Meil vedas, sest saime juba samal õhtul laeva peale Porto Velhost. See oli masendav tööstuslinn ning hea, et pidime seal vaid mõned tunnid veetma. Laevale saime viimasel minutil, sest see oli juba sadamast valja sõitnud nii et meid viidi paadiga järele. Leidsime eest võrkkiikedega täidetud teki ning õnnistasime ka enda omad sisse. Päevad laeval moodusid rahulikult, aga samas kiiresti. Igal hommikul kell 6 ärkasime selle peale, et söögimees meie võrkkiike sikutas ning einele kutsus. Peale söömise olid põhitegevusteks magamine ja suhtlemine. Vahepeal käisid meie juures Brasiilia poisid, kes üritasid meile portugali keeles selgeks teha kui kirglikud ja soojad nad on: juba 2 paeva olete Brasiilias olnud ja ikka veel pole kedagi suudelnud. Viimane aeg.
Koige sümpaatsem tegelane laevas oli poiss Paraguai saksa kolooniast. Ta oli 14- aastasest saadik merd sõitnud ja maailma näinud-isegi Euroopas käinud. Ta selgitas meile elu ja olu ning ohtusid ja oli abiks igal võimalikul viisil.
Tutvusime ka Ecuadori muusikutega, kes ühel õhtul kontserti andsid. Nad panid selga indiaani kostüümid, laulsid ja mängisid kõva instrumentaaltausta saatel ballaade paaniflöödil. Rahvuslood olid veel kuidagi vastuvõetavad, aga ülejaanu oli autentsusest kaugel.
Kolmandaks kummaliseks tegelaseks oli tumm poiss, kes meiega pidevalt suhtlema tuli. Usun küll, et ilma sõnadeta on võimalik. Vahel aitab sõbralik pilk ka.
Arvataval viimasel päeval teatati meile, et laev Manausi siiski ei jõua, kuna jõgi oli madal ja peatusime tihti, sest mootoril olid rikked. Vaatamata alt tulevale sibulahaisule, tülgastavale toidule ning räpastele tualettidele oli laevasõit hea vaheldus. Eemal kõigest, lihtsalt seilates mööda jõge, vaadeldes aeg-ajalt jões hüplevaid delfiine ja lõputut džunglit kallastel. Ebamäärane uinumine ja ärkamine nähes kogemata päikesetõusu, mis on taeva roosaks värvinud. Rahu ja lihtsalt olemine-mõttepuhkus.
http://www.youtube.com/watch?v=Lzm1g3hVwBI
http://www.youtube.com/watch?v=DSV3niAeEFM
No comments:
Post a Comment