Tervis

Kui noorena sööd ebatervislikult,

siis vanana näed välja selline :

Cusco

Lõputuna tunduv bussisõit, kõikumine, mäed, tumedad indiaaninägudega inimesed, kõige halvemad ameerika filmid. Öö ja kummalised mõtted, varajane hommik kuskil räpases söögikohas. Äkitselt hakkab nii halb, et heidan pikali bussipõrandale ja uinun jälle. Ärkan ereda päikse peale ning tõmban kardinad ette. Lõpuks hakkavad paistma beežid katused, sead, kes tuhnivad prügihunnikutes, kübarate ja värviliste hõlstidega naised, kes kannavad pampe seljas.
Ma tunnen juba esimesest hetkest, et see linn hakkab mulle meeldima. Jõuame hostelisse mäejalamil ning kunagi veel pole ükski voodi nii pehme tundunud. Mul ei tule und...Istun puhkeruumi ja vaatan alla linnatuledele ning ahmin sisse värsket mägede õhku. Ma ei jõua ära oodata, mil saan kõndida neil kivistel tänavatel, kiigata sisse mõnda hämarasse poodi, istuda maha kiriku ette treppidele. Tahaksin veel ja veel haarata endasse kõiki neid muljeid. Üle pika aja üks linn, kuhu võiksin jääda. Hommikune tee kokalehtedest, mis annab mingi kummalise energia edasi liikuda. Olen õnnelik...

Lima

Kui Galapagoselt tagasi jõudsime, tahtsime ruttu ruttu Perusse minna. Guayaguili sõber Mauricio hirmutas meid presidendi vastaste rahutustega, mis on viinud blokaadini Pan-Americal. Lisaks, et piiriületus on tohutult keeruline ja hirmus. Jäime teda korraks uskuma aga pärast viie erineva inimese käest arvamuse küsimist ja eitavate vastuste saamist teeületuse kohta, otsustasime edasi liikuda. Maurico oli vist jälle midagi kokku luisanud, nagu ikka. Ta oli kõiges suur jutumeister, mis viitab tema andekale loovusele. Ta oli isegi nii osav, et meisterdas meile ehteid ja õpetas neid ise tegema. Viimasel õhtul oli heldimus pikaleveninud Guayaguilist lahkuda aga Peruu ootas. Piir oli nagu ikka, erilist muutust ei tundnud Ecuadori ja Peruu vahel.
Esimese öö veetsime Tumbesis, kus kohalikud olid õnnelikud oma linna ja tohutues kogustes piraatfilmide müümise üle. Kuna ees ootas 20-tunnine bussisõit Limasse ja vältimaks järjekordseid peksu-ja tapmisfilme, soetasime endale midagi meie maitse järgi. Nii hea oli üle pika aja vaadata midagi teistsugust, mis muidu oli tavaliseks muutnud. Kino Sõprus ja Ateena keskus tulid meelde. Ma kujutan end ette jooksmas Holliwoodi eest Sõprusesse, teadmata mis film sealt tuleb, aga tundes, et see on hea. Alati hea. isegi kui on halb, siis ta on ikka hea.
Limas veetsime esimesed kolm päeva hostelis, seal oli küllaltki hubane ja miski ei tõmmanud eriti midagi muud tegema, kui maitsemeeles ja kehas puuduolevaid toiduained nagu sink, juust, kartul, brokkoli, kapsas, nautima ja isu interneti järele täitma. Need esimesed pilves 15-kraadised päevad hakkasid halli sügist meenutama, mis viis isegi niikaugele, et kadus ära kõik-on-võimalik-tunne. Natukene särtsu tõi Limasse parimat sõpra külastama sõitnud Jimmy. Tänu temale nägime ühte kõige ägedamat koloniaalarhitektuuri kvartalilt Lõuna-Ameerikas, sealt õhkus boheem-filosoofialikku ajalugu, mida kõige lähemalt meenutas Tartu. Jimmy ja tema sõbralik Colombia naeratus tõi tagasi reisujanu ja sujuvuse, millest olime ajaliselt maha jäänud. Lisaks sellele kirjutas Bogotast Daniel, sellist õnne pole ammu tundud. Inimesed, inimesed ja veekord inimesed, nad teevad kõik võimalikuks. Loomulikult on tohutult ägedaid kohti maailmas aga sellist punkti pole veel leidnud, mis ületaks teise inimese sõbraliku soojuse. Ja nii kui lõpetasin ootused kohtade suhtes, muutus kõik. Limas kohtusime couchsurfinglasest indiaaniõiguste eest võitleva keskkonna juristiga, kes meile Lima suurepärast, ahhetama panevalt kaunist kesklinna tutvustas oma ajalooliste kohvikutega. Jah, nüüd on kindel, Lima on kõige ilusam linn olnud aga Colombia inimesi ei ületa arvatavasti miski.

Tagasiulatuvalt Guayaguilist

Kõikide Galapagose kammide tõttu jäime Guayaguili palju kauemaks kui algselt plaanitud. Ma ei tea kas see oli hea või halb, aga huvitavaid seiku tuli ette. Mauricio elas eraldatud jõukas rajoonis, mis asus kesklinnast eemal. Meil kujunes seal veedetud aja jooksul valja omamoodi rutiin. Igal hommikul hääletasime rajoonist väljuvate kallite autode peale. Valgete turistinägude peale peatus viiest autost vahemalt üks. Pidasime maha tüüpilise vestluse ning jälle lisandus paar inimest, kes said teadlikuks Eesti parematest külgedest. Päeval jalutasime linnas, sõime supermarketis itaalia voi hiina toitu, sest kohalik kuiv riis lihtsalt ei läinud enam alla. Supermarket Lõuna-Ameerikas on muide eliitkoht, mis on iseenesest kurb. Selline isikupäratus on vallutanud kõrgklassi. Kui hakkas hämarduma oli aeg Mauricio ülikooli minna. Mõnikord käisime temaga loengutes kaasas, teinekord vestlesime lihtsalt üliopilastega. Tekkisid isegi tere-tuttavad. Kui Mauricio loengud lõppesid, sõitsime tema juurde Puerto Azuli, kus hilisõhtuti ootasid meid kohalikud restoraniomanikud, kes meid kostitasid. Igal õhtul saime tuttavaks mõne uue arsti, arhtekti voi ärimehega. Kohtusime ka Mauricio nõbuga, kes oli selles seltskonnas tunnustatud. Kui mehed meie Galapagosele saamise murest kuulsid, naljatasid nad ikka , et ehk nõbu viib meid oma helikopteriga.
See on jälle üks huvitavamaid osasid reisimisest, kohtumine inimestega, kellega muidu kokku ei puutuks. Meil oli huvitav vestelda Ecuadori intelligentsiga ja neil Euroopa tütarlastega. Rollivahetus on niivõrd kummaline-hea on olla turist Euroopast, eriti veel riigist, mille kohta keegi midagi ei tea.

Olukorrast Ecuadoris: http://www.youtube.com/watch?v=q1tU9zptrEU

Galapagose erilisusest

Miks Galapagos kuulsaks sai?

Galapasose tegi kuulsaks Darwin, kes oma viie aastaseks veninud maaimareisist 5 nädalat Galapagosel veetis. Esimesena jõudis ta San Cristobali saarele ja oli pettunud nähes enda ees laiutavaid laavatippe. Kokkuvõttes võttis ta erinevatelt saartelt, mida on kokku 19, kaasa linde ja muid loomi ning uuris neid. Parast mitukümmend aastat kestnud evolutsiooniteooria arendamist, mainis ta põgusalt Galapagose osatähtsust selles. Darwin oli esimene inimene, kes pani läänemaailma kahtlema jumala loomisvõime üle.
Miks Galapagose loomad hirmuta ringi käivad ja kilpkonnad suured on?
Galapagosel ei ole kiskjaid, kes teistes loomades hirmutunnet ärasöömise ees tekitaks. Kilpkonnad on suured, sest ärasööjad loomad ei takistanud nende arengut.
Miks Galapagosel ei ole kiskjaid? Sellepärast, et mööda merd ei osanud nad nii kaugele ujuda. Galapagos asub maismaast peaaegu 1000 km kaugusel.
Mööda õhuteid lendasid linnud, nende jalgade küljes oleva muda sees väikesed putukad ja taimeseemned, kilpkonnad ja kalad ujusid ise kohale ning taimehakatised ulpisid mandrilt ookeani suubuvate jõgedesse kukkunud puutükkide kaudu saarteni.
4. Inimtegevuse mõju Galapagosele?
Praegu ohustavad kohalikke liike, lõhkudes nende pesades olevaid mune, laevadega tulnud rotid ja koduloomad: sead, koerad, kassid. Lisaks aastate eest tapsid meremehed tohututes kogustes kilpkonnasid nende liha ja rasva pärast.
Linnade ja turisminduse areng ei ole tegelikult ülisuur probleem, kui piiratakse turistimasse kahe lennukitäiega päevas ja linnapiire ei saa suurendada altkäemaksu andes.
Galapagos tekitab ennast ise juurde vulkaanipursete kaudu ja samal ajal vajuvad osad saared vee alla.

Merelõvid

Linnud

Iguaanid

Mitu iguaani on pildil?

Rannad ja veed

Paula

Küsisime kail sebivatelt meremeestelt, millal laev väljub ja kuhu suundub. Saime vastuseks Santa Cruz. Just sinna saarele oli meil vaja minna järgmisel päeval, et ära tuua kadunud seljakotid. Seilasime läbi pimeduse paat-taksoga Paula poole. Ronisime vaevaliselt mööda köisredelit üles laevale. Palusime luba kapteniga vestlemiseks. Süda hakkas kiiremini lööma, umbes samamoodi nagu esimesel korral Guayaguilis. Kapten oli meid nähes üllatunud, aga tema rahulikest silmadest kiirgas heatahtlikkust. Pärast lühikest jutuajamist oli ta meid nõus kokkulepitud ajal kaasa võtma. Järgmisel õhtul laevale jõudes ootasid meid ees viisakad meremehed ja oma kajut. Ma ei tea miks me Guayagulist Paula peale ei saanud ja miks asjad juba Galapagose algusest nihkes olid. Igaljuhul oli sõit Paulal esimene asi, mis sujus.

Suured kilpkonnad

Unistuste rand

Galapagose promovideost jäi kõlama lause "Saared, mis muutsid maailma". See et Darwin siit oma evolutsiooniteooriale inspiratsiooni leidis, on muidugi oluline. Tänapäeval külastavad saart rohkem tavalised inimesed. Tüüpiline turist, kes saarele tuleb on keskealine või vanem inimene, kes kannab lõua-alt nööriga kübarat ning kelle tõsisest näost väljendub:"Ma väga austan loodust". Kõigi sekelduste tõttu ei olnud me enam tüüpilised turistid. Distants meie ja saarte vahel sai lõhutud ning me ei saanud jääda tühipaljasteks kõrvalvaatajateks. Nägime kuidas toimisid asjad seespool. Vaeste seljakotiränduritena tegime kruiisi Paulal, rentisime talupoegadelt rattaid, hääletasime kohalike autode peale ja käisime saareelanikel kälas. Kohalike inimeste elu pole kurta. Nälga keegi ei jää, sest ka kõige tühjema kõhu täidab turism. Kuritegevust saarel ei ole ja see on märkimisväärne ülejäänud Lõuna-Ameerika suhtes.
Võibolla otsisime Galapagoselt liialt seda maapealset paradiisi ning just sellepärast me seda ei leidnud. Ei maksagi otsida seda unistuste randa kaugelt, sest tegelikult on see lähemal kui arvata võib...

http://www.youtube.com/watch?v=tyoYveRmkEw

Galapagos

Miks me ei suutnud Galapagost piisavalt nautida?
1. Ecuadori asjaajmine on võib-olla nagu nõukogude ajal-üks ütleb üht, teine teist ja kolmas neljandat. Lõpuks tuleb uskuda seda, mis sulle kõige paremini sobib. Me ajasime Guayaquillis mitu päeva laevakapteneid mööda sadamaid taga, käisime mereteede ametis meresõidu luba taotlemas ja kauplemas. Lõpuks olime ikka nõutud.
2. Odavam ei olnud soodsam. Saime piletid sõjavaelennuki peale ja meie kotid tõsteti valel saarel maha. Ilma asjadeta oli tegelikult päris vahva aga sain enda peale vihaseks, et lasin koti enda juurest lahti ja siis läksin veel abistavate lennujaama meeste peale närvi, kellel oli meie asjadest ükskoik. Lõpuks läksime ise teisele saarele kottidele järele-olid ilusti kuuris luku taga.
3. Galapagosel on 100 dollarit rahvuspargi kaitsemaks, mida küsitakse kõigilt turistidelt. Hüva, kui see raha laheks õiget teed pidi looduse kaitseks.
4. Üks paev sattusime Ecuadori mereväelastega San Cristobali mäetipus olevat laguuni külastama ja need suured naljamehed olid enda meelest nii üleolevad, et võtsid endale õiguse plastpudeleid autoaknast välja loopida. Kõik see looduskaitse ja-armastuse jutt tundus nii irooniline.
5. Kuna meilgi läks päris palju, siis oli mul vastik, et ei vea reisi lõpuni oma rahaga välja. Ma arvan, et see viimane tegur mõjutas ja masendas mind kõige rohkem. Tahtsin korraga liiga suure ahvatleva koogitüki suhu panna aga nagu ikka, magus mulle eriti ei istu.
Kui kõik need faktid äalja jätta on Galapagos igati äge koht. Tõsistel loodusteadlastel on siin palju teha, sest 10% liikitest on maailmas ainulaadsed.
Pildid:
Kaktused olid suure tüvega nagu päris puud.
Hiigekilpkonnad, keda sajandite eest moodasõitvad meremehed laevale võtsid, et nende värsket liha veel aasta parast süüa saaksid, sest suured loomad peavad selle aja ilma toiduta vastu.
Sukeldujate jaoks on Galapagos eriti õige, sest korraga on võimalik näha inimsõbralikke haisid ja tohututes kogustes kirjusid kalu.
Punase paunaga ja siniste jalgadega linnud on kohalikele nagu meile varblane ja vares.
Iguaanid, mustad ja punasekirjud, tunnevad end laavakividel peesitades koduselt suurte oranzide, tumepunaste ja väikeste mustade krabide vahel.
Hotelliomaniku siniste silmadega hundikoerad ja merelõvid oma armsa mänguga ja naljaka waaak-waak häälega võitsid meie südamed.

http://www.youtube.com/watch?v=yp-P0hcMKyI