Pilt Tuttlingenist on kolme nädalaga oluliselt muutunud. Jaotaksin muljed Tuttlingenist lähtuvalt inimestest, kelle läbi olen seda linna tundma õppinud.
Tuttlingen isaga koosneb imearmsatest restoranidest ja õhtusöökidest. Isaga kogesin Tuttlingenit külalisena. Isa Tuttlingenis ööbitakse hotellides, sõidetakse taksoga ja lõunastatakse klaasist ärihoonetes. Isa Tuttlingenis sain teada, et väliselt väike Tuttlingen on kuulus firmade poolest, kes toodavad arstiinstrumente- alates väikestest perefirmadest ja lõpetades suurte kontsernidega.
Tuttlingen Aesculapi praktikantidega- Aesculap on Karl Storzi kõige suurem konkurent ja tähtsamate ametipostide inimesed naljalt ühes lauas ei söö. Praktikandid madalal redelipulgal ei pea õnneks veel suurte firmade poliitika pärast muret tundma. Küll aga saab ka juba noorte Aesculapi praktikantide seas nalja kui nende hulka satub üksik Karl Storzi praktikant. Noorte Tuttlingenis istun rannabaaris Doonau ääres ja joon õlut kirsimahlaga. Noorte Tuttlingenis käiakse iiri pubis, erineva auraga tänavakohvikutes ja väljasõitudel. Noorte Tuttlingenis tunnen ennast iseendana.
Frau Schneideri Tuttlingen- koosneb enamasti majast number 56 tänaval Stuttgarter Strasse. Frau Schneideri Tuttlingenis lüpstakse noortelt vaestelt praktikantidelt raha. Frau Schneideri Tuttlingenis tekib ahistatud tunne, sest seda vana alkohoolikust nõida ei saa usaldada. Kord naeratab ta süütult ja luban kõik vaeste praktikantide heaks teha- teen neile süüa, sõidutab poodi ja ostab vihmavarju ning muu eluks vajaliku. Teinekord jälle kriiskab Frau Schneider nagu poolearuline, ei taha vaestele praktikantidele süüa anda, tõstab nende asju ümber ning ähvardab väljakolimiskäsuga. Frau Schneideri Tuttlingenis liiguvad noorte seas legendid ning kõigil, kes on tema juures elanud teavad rääkida vähemalt ühte närvekõditavat lugu. Frau Schneideri Tuttlingen mulle ei meeldi, aga pean siin veel nädal aega vastu pidama.
Peetrikese ja Katarina Tuttlingen- koosneb väga suurest korteris kesklinnas, mille rõdult avaneb vaade punastele katustele ja akendest võib näha rahulikku Doonau jõge. Peetrikese ja Katarina Tuttlingenis käiakse igal reedel ühes kindlas kohvikus saiakesi söömas. Nädalavahetustel sõidetakse Alpidesse ja muudesse looduskaunitesse kohtadesse ning nädalalõppudel õhtustatakse koos vanematega. Ka Peetrikese vanemate Tuttlingen koosnes kord samast suurest korterist kesklinnas, mille all oli praksis, kus Peetrikese isa hambaarstina töötas. Nüüd võib korteris näha suurt Eesti lippu, baarikappi erinevate eesti viinadega ning plaadiriiulit, kus hakkavad silma Dagö ja teiste eesti artistide cd-d. Ukse avab Peetrike, kelle seljas on eesti lipuga särk ning kes ei taha aastat Eestis kuidagi unustada.
Töö Tuttlingen- koosneb Peetrikese rattaga tööle kihutamisest, mitmest papptopsist automaadikohvist, mõnikord tervest päevast vaikusest ja erutusest, kui miski selle vaikuse lõhub, ebaotstarbekast viisakusest, lõpututest kvaliteedidokumentidest (mida arvutisse kannan ja mida ka mõnikord unes näen), erinevatest inimestest, kelle suu naerule kisub kui neil on eesti firmaga mingi seos olnud. Töö Tuttlingenis on lõunasöögiks saiake supermarketist ja mõnikord järgneb sellele pool tundi kuskil katuse all passimist, sest olen oma vihmavarju büroosse unustanud ja läbimärjana ei taha tööle tagasi jõuda. Töö Tuttlingenis paneb imestama see kuivõrd tuimad võivad inimesed olla ja topeltrõõmu tekitab see, kui kellestki peegeldub natukene soojust selles pealtnäha tõsises inimsüsteemis.
Minu Tuttlingen koosneb kõigist eelnevatest piltidest ja veel väga paljudest mõtetest, mis siia kirjutisse enam ei mahu.
