Isla del Sol

Saar keset Titicaca järve on kahtlemata üks erilisemaid paiku maailmas. See on koht, kus võib päevi mööda saata mitte midagi tehes, ilma et igav hakkaks. Siin võib tunda tõelist eraldatust muust maailmast. Saare elanikkond koosneb loomakarjatajatest, põlluharijatest ja mujalt Lõuna-Ameerikast äraeksinud hipidest. Kui meile ei kehtiks võrreldes kohalikega 3-4 kordsed hinnad,

siis võiks taiesti ära unustada, et oleme siin võõrkehad. Elukeskkond on loomulik ja huvitav on istuda mäejalamil ning jälgida üles-alla kõndivaid eesleid ja põldudel töötavaid inimesi. Õhtuti sai kuulata argentiinlasest muusiku etteasteid, kes haaras kinni igast pilgust ning üritas luua passiooni ette kantud luuletuse näol.

Kohalikke inimesi on raske mõista. Naised tunduvad esmapilgul alandlikud, kuid ikkagi võivad nad samal ajal näkku valetada. Võõraid nad kergelt omaks ei võta ning raske on aru saada, mis loogikat pidi nende mõttemaailm töötab. Boliivlased tunduvad pigem kinnised ja oma maailma sulgunud. Millegi pärast on nendega mõnikord võimatu kaubelda-ei aita naeratus ega vihane pilk.

Tulles tagasi Isla del Sol'i juurde, siis see on paik, kus loodus on vallutanud inimolendid. Kui kõigi muude kohtade tähenduse on loonud inimesed, siis sellel saarel piisab metsiku looduse kõigutamatust jõust.

Kontsert: http://www.youtube.com/watch?v=BQPYjh8wlps