Thursday, December 16, 2010

Tagantjärele Tuttlingenist

Kirjutatud (21.08.2010)

Pilt Tuttlingenist on kolme nädalaga oluliselt muutunud. Jaotaksin muljed Tuttlingenist lähtuvalt inimestest, kelle läbi olen seda linna tundma õppinud.

Tuttlingen isaga koosneb imearmsatest restoranidest ja õhtusöökidest. Isaga kogesin Tuttlingenit külalisena. Isa Tuttlingenis ööbitakse hotellides, sõidetakse taksoga ja lõunastatakse klaasist ärihoonetes. Isa Tuttlingenis sain teada, et väliselt väike Tuttlingen on kuulus firmade poolest, kes toodavad arstiinstrumente- alates väikestest perefirmadest ja lõpetades suurte kontsernidega.

Tuttlingen Aesculapi praktikantidega- Aesculap on Karl Storzi kõige suurem konkurent ja tähtsamate ametipostide inimesed naljalt ühes lauas ei söö. Praktikandid madalal redelipulgal ei pea õnneks veel suurte firmade poliitika pärast muret tundma. Küll aga saab ka juba noorte Aesculapi praktikantide seas nalja kui nende hulka satub üksik Karl Storzi praktikant. Noorte Tuttlingenis istun rannabaaris Doonau ääres ja joon õlut kirsimahlaga. Noorte Tuttlingenis käiakse iiri pubis, erineva auraga tänavakohvikutes ja väljasõitudel. Noorte Tuttlingenis tunnen ennast iseendana.

Frau Schneideri Tuttlingen- koosneb enamasti majast number 56 tänaval Stuttgarter Strasse. Frau Schneideri Tuttlingenis lüpstakse noortelt vaestelt praktikantidelt raha. Frau Schneideri Tuttlingenis tekib ahistatud tunne, sest seda vana alkohoolikust nõida ei saa usaldada. Kord naeratab ta süütult ja luban kõik vaeste praktikantide heaks teha- teen neile süüa, sõidutab poodi ja ostab vihmavarju ning muu eluks vajaliku. Teinekord jälle kriiskab Frau Schneider nagu poolearuline, ei taha vaestele praktikantidele süüa anda, tõstab nende asju ümber ning ähvardab väljakolimiskäsuga. Frau Schneideri Tuttlingenis liiguvad noorte seas legendid ning kõigil, kes on tema juures elanud teavad rääkida vähemalt ühte närvekõditavat lugu. Frau Schneideri Tuttlingen mulle ei meeldi, aga pean siin veel nädal aega vastu pidama.

Peetrikese ja Katarina Tuttlingen- koosneb väga suurest korteris kesklinnas, mille rõdult avaneb vaade punastele katustele ja akendest võib näha rahulikku Doonau jõge. Peetrikese ja Katarina Tuttlingenis käiakse igal reedel ühes kindlas kohvikus saiakesi söömas. Nädalavahetustel sõidetakse Alpidesse ja muudesse looduskaunitesse kohtadesse ning nädalalõppudel õhtustatakse koos vanematega. Ka Peetrikese vanemate Tuttlingen koosnes kord samast suurest korterist kesklinnas, mille all oli praksis, kus Peetrikese isa hambaarstina töötas. Nüüd võib korteris näha suurt Eesti lippu, baarikappi erinevate eesti viinadega ning plaadiriiulit, kus hakkavad silma Dagö ja teiste eesti artistide cd-d. Ukse avab Peetrike, kelle seljas on eesti lipuga särk ning kes ei taha aastat Eestis kuidagi unustada.

Töö Tuttlingen- koosneb Peetrikese rattaga tööle kihutamisest, mitmest papptopsist automaadikohvist, mõnikord tervest päevast vaikusest ja erutusest, kui miski selle vaikuse lõhub, ebaotstarbekast viisakusest, lõpututest kvaliteedidokumentidest (mida arvutisse kannan ja mida ka mõnikord unes näen), erinevatest inimestest, kelle suu naerule kisub kui neil on eesti firmaga mingi seos olnud. Töö Tuttlingenis on lõunasöögiks saiake supermarketist ja mõnikord järgneb sellele pool tundi kuskil katuse all passimist, sest olen oma vihmavarju büroosse unustanud ja läbimärjana ei taha tööle tagasi jõuda. Töö Tuttlingenis paneb imestama see kuivõrd tuimad võivad inimesed olla ja topeltrõõmu tekitab see, kui kellestki peegeldub natukene soojust selles pealtnäha tõsises inimsüsteemis.


Minu Tuttlingen koosneb kõigist eelnevatest piltidest ja veel väga paljudest mõtetest, mis siia kirjutisse enam ei mahu.

Thursday, July 29, 2010

Transnistria









Esimene mulje Tuttlingenist

Mu isa ei pannudki väga mööda, kui viimase telefonikõne lopus naljaga ütles:“Vaata ise kuidas seal pommiaugus hakkama saad. Tuttlingenit ääristavad igast küljest rohelised mäed ja läbi linna voolab Donau jõgi. Tuttlingen on väike- siin on 1 kino, 1 veekeskus ja 1 linnagalerii. Kinokavas ei ole ühtegi väärtfilmi, veekeskus on remondis ja linnagalerii näitust kiikasin korraks üle ukse. Reede õhtul läksin jalutuskäigule, et Tuttlingeni ööeluga tutvuda. Ööelu koosnes ühest pubist raekojaplatsil. Puldis oli DJ, kes mängis lugusid alates hispaania räpist lõpetades technoga pooleks saksa joogilauludega. Istusin baarileti taha ja tundsin endal uudistavaid pilke. Tegemist oli ilmselgelt baariga, kus kõik kõiki tunnevad. Tellisin uhe õlle kirsimahlaga ning üritasin oma kohmetust varjata. Minu selja taga oli DJ ning puldi korval väänlesid kaks vanemat naist ühe meesterahvaga. Minu kõrval istus mees, kes konstantselt jõi: kokteil, õlu, pits kangemat jne. Tema tuim ilme sealjuures ei muutunud. Minu vastas üle baarileti istus paarike, kes poole tunni jooksul sõnakestki ei vahetanud. Ülejäänud baar oli täidetud räuskavate jorssidega. Mida aeg edasi, seda kõvemaks läks muusika ning aeg-ajalt tõusis rahvas püsti ja karjus sõnu kaasa.
Nii ma seal istusin ja nautisin kohalikku provintsikultuuri. Ja kusjuures tõesti nautisin.

Wednesday, July 28, 2010

Saksamaa

Nädal aega tagasi pühapäevasel päeval läks koik harjumusparaselt. Kohvri pakkimine ilma pikemate kaalutlusteta, traditsiooniline isaga linnas käik ja siis kohv päikesepaistelises lennujaama lokaalis.
Maandusin Stuttgartis ja ootasin teist ohku, aga seda ei tulnudki. Mulle tundus et ohk seal oli sama, mis Eestis. Voibolla mitte sama, aga mitte ka erinev. Kui Stuttgarti kesklinna joudsin, tundsin väsimust. Vooras kohas orienteerumine votab palju energiat. Olin kogu pagasi jätnud rongijaama ja mul oli ainult käekott. Keegi korvalvaatajatest poleks eristanud mind sakslastest ja ma üritasin isegi peita seda turisti otsivat pilku- voibolla selleks et ise kiiremini kohaneda. Mul oli ka kaart, aga loin kohe vaatamiväärsustele käega. Lihtsalt jalutasin ja sattusin ühe muuseumi hoovi, kus toimus orkestri proov... ja see oligi see..Midagi muud polekski ma Stuttgartilt tahtnud.
Järgnevalt soitsin rongiga Tuttlingeni poole. Alati vooras kohas just rongi peal on mul pidev ärevus, et magan oma peatuse maha. Nii mööduski rongisoit rahutult, olgugi et alati 5 minutit enne peatust valjuhääldist koha nimi teatati. Astusin rongist välja ja silmasin kohe vanemat daami, kes oli mulle kokkuleppe kohaselt vastu tulnud. Juba esimese 5 minuti jooksul tundus, et tegemist on huvitava karakteriga. Kui me tema majja joudsime, pakkus ta mulle süüa ja kogu selle aja jooksul kui mina soin, joudis ta 10 korda korrutada, et ta unustas alguses ära, et ma tulema pidin ja et ta käis Stuttgartis oma nobu juures sünnipäeval ja et see päev oli tema jaoks kummaline. See jäi mu korvu kolama: „Tänane päev on kummaline, aga homme on kindlast parem“.Motlesin endamisi, et ta on kas hull voi…? PURJUS?!?! Jah ta oli purjus, kuid ikkagi terane. Ta äratas minus umbusku, tekitades samal ajal usaldust.

Monday, July 19, 2010

Riia

Aega on vaja, et mõelda. Tagasi Eestis ning folgile sõitvas bussis leidsin esimese vabama hetke. Blogi-kirjutamise küsimustes algas kõik ikka samamoodi. Miks ma üldse seda teen? Mälestuseks. Kellele, endale või teistele? Haljale:)
Kuna Halja saatis mind reisi eelõhtul teele palvega või rohkem isegi käsku meenutava sooviga, et ma Lõuna-Ameerikat jätkata ei unustaks. Järgmisel hommikul sõitsingi Riiga, meeles Halja oma Randvere suvisel majatrepil, viimase poole aasta Tartu koduriietega seismas ja hüüdmas "blogi". Füüsiliselt olin üksi, võib-olla ma isegi tahtsin endaga reisida, teada, mis tunne on?

Riias veedetud päev oli varutud Lõuna-Ameerikas lennukitest mahajäämise laviini alla sattumise pärast. Nõnda ma siis jalutasin seal, meie naabrite pealinnas, kellega me tihti ei suhtle ja kellest me tegelikult midagi suurt ei tea.
Kujutasin ette, et ma olen lätlane, kes hispaanlastele Riias giidiks on. Näitaksin turistidele samuti Toomkirikut, mida baltisaksa aadlivapid ehivad.
Mustpeade maja ka. Me ei ole nii erinevad, kui arvame.


Kui ma Riia vanalinnas töötaksin, sööksin tihti kõige odavamat shusit



ja kasutaksin rattalaenutust.



Võib-olla ma saaksin siis lõpuks ka aru, miks eestlased lätlasi kuuevarbalisteks kutsuvad?