Kodu La Pazis

Jõudsime La Pazi esimest korda hilisõhtul. Ootasime väikses supermarketis meest, kes meid majutama pidi. Tunne on alati sama-ootusärevus. Kes on see uus inimene, keda tundma õpime? Milline on koht kus elama hakkame? Ronald on üks sümpaatsemaid ja võluvamaid inimesi, keda üle pika aja kohanud oleme. Ta on ametilt insener ja ühtlasi ka ise oma maja konstrueerinud. See oli tõeline kodu ja ma pole ammu viibinud nii hea auraga kohas. Majast võib leida maale, võrkkiikesid, väärtfilme, head muusikat ning toredaid kaasreisijaid. Ronald on natuke töönarkomaan ja suurema osa ajast oli maja meie päralt. Ta nentis rõõmuga, et väemalt saavad teised tema maja nautida, kuna tal endal selleks aega pole. Meiega jagasid vahepeal elamispinda paarid Saksamaalt, Inglismaalt ja Uus-Meremaalt. Viimastega klappisime esimesest hetkest-lõputu naer ja sarnased maailmavaated. Kõikidest inimesest, kellega reisil kohtunud oleme, jäävad meelde vaid vähesed. Sellist soojust oleme kogenud vaid paaril korral ja see on uskumatult eriline. Ma tõesti usun, et eksisteerib mingi müstilne side inimeste vahel, mida on võimatu lahti seletada. Ei ole oluline riik, kultuur, usk-tahtis on inimene ise. Ja taaskord oleme näinud, et stereotüübid lihtsalt ei pea paika.