Džunglituur metsas jaõ algas paadisõiduga laagriplatsi. Pärast viite minutit, olles meie giidi Domingoga tuttavaks saanud ja mugavalt istuma asunud, nägime esimest korda vabas looduses krokodilli. Ma ei uskunud, et ta tõeline on. Mõtlesin, et on äkki hoopis turistidele topis kaldale asetatud. Krokodille aga tuli juurde. Neid oli nii palju, iga meetri, kahe, kolme tagant:kes silmadega veest välja vaatas; kes tardunult suu ammuli mööduvaid paate jahtis; kes põõsastes kükitas. Lõpuks harjus krokodillide kohalolekuga ära. Harjus isegi nii ära, et läksime samasse jõkke ujuma. Giid Domingo ütles, et kui delfiinid ümberringi ujuvad, siis krokodillid ei ründa. Nõnda otsisimegi jõel laiema koha, kus märkasime roosasid delfiine sulpsamas. Kallas oli liivaselt mudaselt pehme ja vesi supiselt soe. Delfiinid toksisd vahepeal oma pika ninaga nii jalga kui selga. Alguses oli ehmatav, pärast armas. Kogu selle aja piidlesid krokdillide silmad kalda läheduses ja mustad suured kotkad tiirutasid peakohal. See võib tunduda mõtlematu aga, kui see tõesti oleks ohtlik, siis 20 aastat turiste džunglisse toonud giid ei oleks seda lubanud. Tagasi linnas, kukkus Halja hoopis kraavi:) Veel ohtlikum.
Giid oli meil tõesti osav. Kui metsa anakondasid otsima läksime, siis hakkasid tema silmad samamoodi välkuma nagu saaki jahtival näljasel hundil. Ta leidis anakondade paaritumispesa, kus üks emane ja neli isast olid. Samuti ühe suure anakonda, kes parasjagu väikest krokodilli seedis. Neil kulub selleks nädalaid. Kuna paljud soovisid anakondaga pilti teha, siis võttis ta tähelepanuohvri puutüvest välja. Madu sai nii vihaseks, et eristas eemaleajavat haisu. Ma ei ole kunagi elus vist ühtegi ussi ega madu katsunud ning ei suuda ja taha seda ka teha. Teised grupiliikmed rääkisid, et anakondal oli pehme nahk ja nad tundsid ta lõputult tugevaid lihased, mis kaitsereaktsioonina midagi pigistada tahtsid.
Delfiin seal vasakul nurgas
No comments:
Post a Comment