Tuesday, September 1, 2009

Piiriületus õhtul


Hetkeks sai väga oluliseks, et Boliivasse jõuaksime. Linnas oli meid peale võtnud lahke taksojuht, kes teatas kindlalt, et piir on lahti. Rõõmust, sest kuulsime seda mida kuulda tahtsime, ei viitsinud kolmekordset hinda alla kaubelda. Migratsiooniameti täitsid kolm küllaltki närvis noort ja kaks üleolevat piiripolitseinikku. Andsime oma passid templi jaoks. "Ei, ei, teie ei saa, sest Perusse sissesõidupaber on puudu."
"Kuidas me selle paberi saaksime?"
"Noo, see maksab 10 dollarit."
"Nojah, palun näidake mulle seda kohta, kus see kirjas on."
"Ei, seadus on seadus."
Selle lause peale läksin mina ka närvi. Nüüd on seadus tähtis.
Mees kadus taharuumi ja ilmus tagasi raamatuga, millel seisi sisesõidu dublikaadi hind 0,39 % maksust.
Meil tõesti ei olnud seda paberit alles ja soovisime ära maksta.
Nüüd olid mehed ka meie peale vihased ja teatasid, et piir on kinni, kuna raamatu otsimine võttis aega. Peate homme pangas 3 dollarit maksma ja saate siis Boliivasse minna. Vahepeal olid Ameerika noored Iisraeli passiga raha juurde toomas käinud ja kui me kontorist välja läksime, said nad templid 30 dollari eest.
Kõige margim asi juhtus siis, kui avastasin tagasi linna jõudes, et olin oma seljakoti hajameelselsuse närvilisuses piirile unustanud. Kõrradi, kõrradi võtsime jalad selga ja saime koti tagasi.

No comments:

Post a Comment