Jõudsime mägiraudteele ning alustasime 3-tunnist rännakut. Iga mahakõnnitud meetriga muutusid kotid aina raskemaks. Hakkasime mõtlema, et tegelikult meil ei olegi vaja kõiki neid asju. Mida teha? Kas peita riided ja raamatud kolmeks päevaks metsa või jätta kummalisse majakesse, mil nimeks keskkonnaministeerium. Otsustasime viimase kasuks. Sisenesime majja, kus meid tervitasid naissekretär ja 3 töölispoissi. Saime loa asjad sinna jätta tingimusel, et koostame lepingu. Tunkedes poiss, kelle nägu oli kaetud valgete värviplekkidega, hakkas asjalikult käsitsi lepingut kirjutama. Vastava dokumendiga kinnitasime, et jätame oma asjad ministeeriumisse. Millegi pärast said paberile ainult meie nimed, allkirjad ja sõrmejäljed. Kui palusime, et ka keegi neist alla kirjutaks, saime ebalevad vastused, et neid äkki seal ei ole kui asjadele järele lahme. Jätkasime teekonda kergelt ja muretult. Vaevalt et meie asjadega midagi juhtub, meil on ju leping!
No comments:
Post a Comment