Pühapäeval käisin Gloria, Isabeli ja firmaomaniku suguvõsa kokkutulekul. Kokku oli umbes 50 inimest ja nad ütlesid, et paljud jäid tulemata. Gloria ja Isabel tulevad perest, kus on 12 õde ja venda. Nende tädil oli sünnipäev- ta sai 80 aastaseks. Kokkutuleku jaoks oli üüritud salong, kust oli vaade mägedele- vahepeal nägin akendest huvitavat efekti- ühel pool hoonet sadas vihma ja teisel pool hoonet mitte- see pidi Medellinis küllaltki tavaline olema. Sünnipäev algas missaga- suurem osa inimestest Kolumbias on usklikud- vähemalt formaalselt. Tänaval näeb ikka aeg-ajalt inimesi, kes risti ette löövad. Muidugi usklikkus varieerub oma konservatiivsuses. Firmas on inimesi, kes ei tarbi alkoholi ega reosta oma meelt vulgaarsustega (ei kasuta roppe sõnu). Teine äärmus on jällegi kurjategijad, kes agaralt oma pattude eest andestust paluvad. Ma usun, et vajan veel aega, selleks et aru saada, mida religioon inimeste jaoks täpselt tähendab. Missale järgnes lõuna ja sünnipäevalaul. Viimased kolm tundi üritusest inimesed tantsisid ja see teeb tõesti kadedaks, kuidas inimesed tantsida oskavad. Ma loodan, et järgmisest nädalast alustan lõpuks tantsutundidega- see on meil juba pikka aega plaanis olnud. Pärast üritust pidime koju minema, aga nagu tavaliselt- viimasel hetkel plaan muutus. Gloria ja Isabel olid küll meeletult väsinud, aga selleks et vennaga (firmaomanikuga) häid suhteid hoida, otsustasid nad ikkagi tema juurde minna. Olin juba äärepealt üksi koju minemas, aga läksin siiski kaasa. See, mis Luis Eduardo juures toimus, oli täielik kaos. Umbes 20 inimest lihtsalt tantsis ja juubeldas nii kuidas juhtus ja mult küsiti vähemalt 10 korda, kas ma olen ikka rahul ja mind kostitati toidu ja joogiga. Lõpuks otsustasid nad anda mulle peres staatuse: adopteeritud õde. Pere on Kolumbias tõesti oluline. Näiteks üks 27 aastane töökaaslane tuli paar aastat tagasi Medellini elama ja tundis ennast üksikuna- seetõttu tuli ka tema pere siia elama. Suurem osa minuvanustest inimestest elab oma perega. Perekonnapea on vähemalt siin Antiookias alati naine- ema ütleb viimase sõna. Probleem on selles, et poistele ei anta vastutust ja emad on kõikide pruutide peale armukadedad. Paljud mehed on lihtsalt elu lõpuni lühikestes ebastabiilsetes suhetes naistega ega suudagi ise oma elus tähtsaid otsuseid vastu võtta. Näiteks firmas on väga palju üle 30 aastaseid mehi, kes oma emaga elavad ja see on täiesti normaalne. Pere on inimeste lahutamatu osa ning pere nõuannetega arvestatakse alati elu tähtsaid otsuseid vastu võttes. Muide pruute ega peikasid suhte alguses naljalt koju ei viida. Medellinis on meeletult palju motelle ja reeglina veedavad paarid oma armuööd esimese aasta jooksul motellides.
Ka pidutsemise mõttes on Kolumbias kaks äärmust- on inimesi, kes kulistavad rummi ja aquardientet, aga samas on ka väga palju karsklasi. Kolumbialased tervikuna joovad ja suitsetavad kindlalt vähem kui eestlased. Näiteks õdede suurest perest ei suitseta mitte keegi. Peol oli küll alkoholi, aga keegi ei olnud maani täis. Kolumbialased on tõesti kuumaverelised ja võibolla sellepärast ei ole neil nii palju alkoholi vaja.
