25. augusti pärastlõunaks olime jõudnud Cuscost Punosse. Punos astusin bussist varjukülma õhku. Küsisin esimesena märgatud naise käest Peruu ja Boliivia piiri sulgemise aja kohta. Ta silmadest kiirgas ükskõiksust ja ta lausus sama külmalt nagu seal varjus, et kaheksa üheksa paiku. Isenesest see sobis, sest piiri äärsesse linna oli veel kaks tundi bussisõitu, aga tõena esimest vastust kunagi võtta ei saa. Järgmine mees, sama küsimus, vastuseks kell kuus. Kuna kell oli kohe kohe neli saamas, soovitas ta meil Punosse jääda. "Mmhhm, ei ei": mõtlesin kõvasti.
Sisenesime terminali ja puntras taksojuhid olid kõik valmis meid Boliivasse Copacabanasse viima.
Tüüpiline vestlus taksojuhiga:
"Palju sa minult küsid?"
"Oi, sinult neiu 120"
"Noo härra, kuulge, eelmine kord maksin 50"
"Miks te minuga nalja teete, nii odavalt kull võimalik ei ole!"
Hüva, lähme 6 eest bussiga.
Järelhõisked: " Tüdruk, tüdruk sa ei jõua, buss sõidab neli tundi."
"Jaaa, tänan":karjusin eemaldudes.
Terminalist väljudes ootas meid varju asemel soe õhk, samasugune soe õhtune päike, kui astud sügisel vilust päikese kätte. Puno tänavad olid vaiksed, mõned lapsed töötasid rauakeevituses, naised pikkade punutud patsidega istusid mööblipoes ja üksikud tühjad söögikohad ootasid kliente. Kui minibussini jõudsime, et Yunquayani Peruu piirilinna sõita, oleks tahtnud veel enne teeleasumist mõne tühja söögikoha endaga täita ja pärast juustu ning küpsiste hommikusööki, midagi veel hamba alla panna aga buss hakkas juba liikuma. Kolm vaba kohta veel oli. Halja sattus Peruu mehe juurde ja mina rohelistes dressides noore tüdruku kõrvale istuma. Tundmatu mees, nähes Halja silmades näljapilku, pakkus talle saia ja limonaadi. See sama soe päike paistis kardinate vahelt. Kuna tee oli krobeline, siis aknakatted panid päikesekiired bussis mänglevalt kohaliku muusikaga ühes rütmis liikuma. Toolide, peade ja kübarate vahelt paistis Titicaca järv. Natukene oli mul veel hommikuküpsiseid järel, pakkusin oma kõrval istuvale tüdrukule. Ta võttis hoogsalt kaks ja pudistas oma punase koti täis. Vahepeal pühkis puru põrandale ja vaatas rahulolevalt ühte paberit, millel seisis: ÕNNITLEME ÜLIKOOLI VASTUVÕTMISE PUHUL. Ma küsisin temalt mõttes, et mida sa õppima lähed?. Ta vist ei kuulnud ja vaatas edasi kuldseid põlde, mööduvaid külasid ja pehmeid lambaid. Ta naetatas kõigele tagasihoidlikult. "See on kõige ilusam bussisõit", mõtlesin. "Midagi head on tulemas". Ma ei tea veel, kas jõuame Boliivasse ja see ei olegi enam oluline.
No comments:
Post a Comment