Olen mõnikord mõlenud, milline võiks olla kaitseingel. Ma arvan, et kohtasime teda Peruus. Ma ei saanud siis veel aru, et see oligi tema, kes mulle nii heatahtlikult bussis saia ja limonaadi andis. Piiriületusel pole meil üldiselt probleeme tekkinud, aga Peruu ja Ecuadori vahel saime esimese hoiatuse. Öösel piiripunkti jõudes olin unine ja andsin lolli peaga passi mehele, kes seda asjalikult küsis. Ta hakkas kiiresti täitma paberit, mida oli vaja riiki sisenemiseks. Olin hajevil ja mõne hetke pärast küsis ta mult süütult raha selle eest, et oli mind aidanud. Oi kui vihane ma olin enda peale, et olin rikkunud kõige tähtsamat reeglit: "Mitte kunagi passi ära anda!!!". Peale selle tahtis mees rahavahetuses mind petta. Kogu see lugu seal piiripunktis tõi tagasi valvsuse, mida heades tingimustes ikka kipub unustama. Tookord pääsesime kergelt, aga sekeldused sellega ei lõppenud...
Ärkasime jääkülmas hotellitoas. Päike paistis. Mina ei tahtnud sooja teki alt välja tulla, aga Anu läks panka asju ajama, et me kiiremas korras üle piiri Boliiviasse saaksime. Olin just virgumas, kui äkitselt astus uksest sisse Anu koos selle sama mehega bussist. Selgus, et linnas pangaautomaate pole ja sularaha oli meil otsas. Niisiis oli Anu pisarsilmil pangast väljunud ja äkki oli keegi vilistama hakanud. See kaitseingel andis meile raha ja saatis meid kuni Boliivia piirini tehes kaasa kogu tunniajase naeruväärse protseduuri passikontrollis. Mees, kes oli juhtumisi kümme aastat samas piiripunktis ja hiljem politseinikuna töötanud, tegi meile selgeks, et raha eest saab Peruus kõike.
No comments:
Post a Comment