Päevad Copacabanas läksid samuti sujuvalt. Kohtusime pärast Boliivia piiri poolakatega, kes jutustasid meile oma seiklustest džunglis. Nad elasid seal kuu ja seisid kaks korda surmahiru ees. Üks öö läksid nad krokodille püüdma. Just sellel hetkel kui nad taskulambi valguses krokodilli helendavaid silmi märkasid, läks paat ümber. Vool viis poola poisi meetreid eemale ja seal ta ootas 20 minutit, kuni teised talle järele tulid. 20 minutit öösel jões triivida, teades krokodillide ujumisest ümberringi. See paneb kindlasti kõige üle järele mõtlema. Järgmine päev läksid nad kohalikega ahve küttima ja teerajal kohtasid surmavat madu vastu sisistamas. Nad olid nii sügaval džunglis, kus osad hõimud ei lase arste mööda jõge sõita ja abi ei oleks kusagilt tulemas olnud.
Veetsime poolakate ja nende džunglijuttude saatel kaks väga meeldivat päeva. Käisime Titicaca järvel hõljuvaid maju vaatamas ja külakoosolekul. Alguses loopisid naised ja lapsed meid kividega, kuni külavanem mütsist kokalehti pakkus. Sellele järgnes aplaus ja luba pildistada.
No comments:
Post a Comment