Laevasõit Amazonasel

Oli aeg ette võtta Lõuna-Ameerika reisi kohustuslik osa-sõit Amazonasel. Selleks pidime saama Brasiiliasse. Bussisõit piiri äärde oli veel raskem kui džunglilinna. Juba tühja bussi sisenedes hakkasid silma toolide alla kogunenud prügi ja kiletatud istmed. Järgnes 12 tundi piinarikast rappumist, sest asfaltteed taaskord ei olnud. Öösel kell 3 jõudsime kuhugi linna ning siis meile teatati, et edasi me ei sõida, sest teed on vihmast liialt mudased. Tuli öö bussis veeta. Hommikul anti meile jälle ebamäärast informatsiooni bussi väljumse kohta. Kõik rääkisid eri juttu. Lõpuks olime valmis juba takso võtma, kuid siis saabusid uued akud ning buss hakkas tugeva halli suitsu saatel liikuma. Piiriäärsesse linna jõudsime üllatavalt kiiresti, aga meie kurvastuseks oli migratsiooniamet puhapäeval kinni. Kui esmaspaeval Brasiiliasse jõudsime, tekkis tunne nagu oleksime sattunud läände. Kõik juba esimeses mitte midagi ütlevas linnas oli teistmoodi kui Boliivias. Piirivalveametnik rääkis inglise keelt ja oli viisakas ning sõbralik. Taksod olid korralikud ja uued autod. Esiteks tekitas imestust, et juht kinnitas turvavöö ja veel uskumatuna tundus, et see tuli peale panna ka tagaistmel. Olime halvemate tingimustega Boliivias harjunud ning äkiline muudatus oli nauditav, aga samas ka igav.
Meil vedas, sest saime juba samal õhtul laeva peale Porto Velhost. See oli masendav tööstuslinn ning hea, et pidime seal vaid mõned tunnid veetma. Laevale saime viimasel minutil, sest see oli juba sadamast valja sõitnud nii et meid viidi paadiga järele. Leidsime eest võrkkiikedega täidetud teki ning õnnistasime ka enda omad sisse. Päevad laeval moodusid rahulikult, aga samas kiiresti. Igal hommikul kell 6 ärkasime selle peale, et söögimees meie võrkkiike sikutas ning einele kutsus. Peale söömise olid põhitegevusteks magamine ja suhtlemine. Vahepeal käisid meie juures Brasiilia poisid, kes üritasid meile portugali keeles selgeks teha kui kirglikud ja soojad nad on: juba 2 paeva olete Brasiilias olnud ja ikka veel pole kedagi suudelnud. Viimane aeg.
Koige sümpaatsem tegelane laevas oli poiss Paraguai saksa kolooniast. Ta oli 14- aastasest saadik merd sõitnud ja maailma näinud-isegi Euroopas käinud. Ta selgitas meile elu ja olu ning ohtusid ja oli abiks igal võimalikul viisil.
Tutvusime ka Ecuadori muusikutega, kes ühel õhtul kontserti andsid. Nad panid selga indiaani kostüümid, laulsid ja mängisid kõva instrumentaaltausta saatel ballaade paaniflöödil. Rahvuslood olid veel kuidagi vastuvõetavad, aga ülejaanu oli autentsusest kaugel.
Kolmandaks kummaliseks tegelaseks oli tumm poiss, kes meiega pidevalt suhtlema tuli. Usun küll, et ilma sõnadeta on võimalik. Vahel aitab sõbralik pilk ka.
Arvataval viimasel päeval teatati meile, et laev Manausi siiski ei jõua, kuna jõgi oli madal ja peatusime tihti, sest mootoril olid rikked. Vaatamata alt tulevale sibulahaisule, tülgastavale toidule ning räpastele tualettidele oli laevasõit hea vaheldus. Eemal kõigest, lihtsalt seilates mööda jõge, vaadeldes aeg-ajalt jões hüplevaid delfiine ja lõputut džunglit kallastel. Ebamäärane uinumine ja ärkamine nähes kogemata päikesetõusu, mis on taeva roosaks värvinud. Rahu ja lihtsalt olemine-mõttepuhkus.





http://www.youtube.com/watch?v=Lzm1g3hVwBI

http://www.youtube.com/watch?v=DSV3niAeEFM

Anakondad

Ahvid

Krokodillid

Džungel

Džunglituur metsas jaõ algas paadisõiduga laagriplatsi. Pärast viite minutit, olles meie giidi Domingoga tuttavaks saanud ja mugavalt istuma asunud, nägime esimest korda vabas looduses krokodilli. Ma ei uskunud, et ta tõeline on. Mõtlesin, et on äkki hoopis turistidele topis kaldale asetatud. Krokodille aga tuli juurde. Neid oli nii palju, iga meetri, kahe, kolme tagant:kes silmadega veest välja vaatas; kes tardunult suu ammuli mööduvaid paate jahtis; kes põõsastes kükitas. Lõpuks harjus krokodillide kohalolekuga ära. Harjus isegi nii ära, et läksime samasse jõkke ujuma. Giid Domingo ütles, et kui delfiinid ümberringi ujuvad, siis krokodillid ei ründa. Nõnda otsisimegi jõel laiema koha, kus märkasime roosasid delfiine sulpsamas. Kallas oli liivaselt mudaselt pehme ja vesi supiselt soe. Delfiinid toksisd vahepeal oma pika ninaga nii jalga kui selga. Alguses oli ehmatav, pärast armas. Kogu selle aja piidlesid krokdillide silmad kalda läheduses ja mustad suured kotkad tiirutasid peakohal. See võib tunduda mõtlematu aga, kui see tõesti oleks ohtlik, siis 20 aastat turiste džunglisse toonud giid ei oleks seda lubanud. Tagasi linnas, kukkus Halja hoopis kraavi:) Veel ohtlikum.
Giid oli meil tõesti osav. Kui metsa anakondasid otsima läksime, siis hakkasid tema silmad samamoodi välkuma nagu saaki jahtival näljasel hundil. Ta leidis anakondade paaritumispesa, kus üks emane ja neli isast olid. Samuti ühe suure anakonda, kes parasjagu väikest krokodilli seedis. Neil kulub selleks nädalaid. Kuna paljud soovisid anakondaga pilti teha, siis võttis ta tähelepanuohvri puutüvest välja. Madu sai nii vihaseks, et eristas eemaleajavat haisu. Ma ei ole kunagi elus vist ühtegi ussi ega madu katsunud ning ei suuda ja taha seda ka teha. Teised grupiliikmed rääkisid, et anakondal oli pehme nahk ja nad tundsid ta lõputult tugevaid lihased, mis kaitsereaktsioonina midagi pigistada tahtsid.


Delfiin seal vasakul nurgas

Rurrenabaque

Tee džunglilinna Rurrenabaque oli kivine. ÖÖ möödus rappudes ja peatuseid tehti tihti, sest buss läks pidevalt katki. Koidikul jõudsime kohale ning heitsime magama hotelli, mis meenutas loodusfilmi. Kliimavahetus oli järsk. La Pazi külm ja kuiv õhk oli vahetunud kuuma niiskusega. Uinusime moskiitovõrkudega kaetud akende taga, heites veel viimase pilgu hubasele hoovile, mida täitsid võrkkiiked ja eksootilised taimed. Ärkasime pärastlõuna palavuses ja läksime linna uudistama. Turism on oma jälje jätnud. Peatänavat ääristavad erinevad reisisagentuurid, kuid kõndides mõned kvartalid ühele voi teisele poole, näeb kohalikke inimesi igapäeva toimetuste juures. Lagunevad majad, jõe peal seilavad piklikud paadid, mootorrattad, niiske õhk, punakaspruunid liivateed ja erkrohelised puud loovad meeleolu.
Võtame džunglituuri iisraeli poisi käest. Ta oli aasta tagasi Lõuna Ameerikasse reisima tulnud ning Rurrenabaque pidama jäänud, sest leidis endale Boliivia neiu. Nüüd istub ta õhtuti vanameestega tänaval ja arutab külaasju nagu kohalik. Kõiglie iisraeli noortele, nii poistele kui tüdrukutele on kohustuslik 2 kuni 3 aastane sõjavägi, mille käigus nad enamasti piire valvavad. Pärast seda on neil kombeks Lõuna-Ameerikasse reisima tulla. Alguses tundusid iisraelased konservatiivsed ning oma jäikade vaadetega pigem ebameeldivad. Sel džunglireisil saime kahte neist paremini tundma. Eks nemadki on meiesugused noored, lihtsalt pideva sõjakoldega riigis üles kasvanud.

Kodu La Pazis

Jõudsime La Pazi esimest korda hilisõhtul. Ootasime väikses supermarketis meest, kes meid majutama pidi. Tunne on alati sama-ootusärevus. Kes on see uus inimene, keda tundma õpime? Milline on koht kus elama hakkame? Ronald on üks sümpaatsemaid ja võluvamaid inimesi, keda üle pika aja kohanud oleme. Ta on ametilt insener ja ühtlasi ka ise oma maja konstrueerinud. See oli tõeline kodu ja ma pole ammu viibinud nii hea auraga kohas. Majast võib leida maale, võrkkiikesid, väärtfilme, head muusikat ning toredaid kaasreisijaid. Ronald on natuke töönarkomaan ja suurema osa ajast oli maja meie päralt. Ta nentis rõõmuga, et väemalt saavad teised tema maja nautida, kuna tal endal selleks aega pole. Meiega jagasid vahepeal elamispinda paarid Saksamaalt, Inglismaalt ja Uus-Meremaalt. Viimastega klappisime esimesest hetkest-lõputu naer ja sarnased maailmavaated. Kõikidest inimesest, kellega reisil kohtunud oleme, jäävad meelde vaid vähesed. Sellist soojust oleme kogenud vaid paaril korral ja see on uskumatult eriline. Ma tõesti usun, et eksisteerib mingi müstilne side inimeste vahel, mida on võimatu lahti seletada. Ei ole oluline riik, kultuur, usk-tahtis on inimene ise. Ja taaskord oleme näinud, et stereotüübid lihtsalt ei pea paika.

Tulevase kokaraamatu terviseks!

reisuisu.blogspot.com

Riigid ja liidud!

Korbes tegid prantslased Euroopa Liidu lipuga pilti. See on iseneset tore, et nad nii kaugele Euroopat tooma on tulnud. Vahepeal jai ka Eesti lipp soolakorbe, kaktusesaare ja sinise taeva naol teele.

Loodusvaated

Paris ilus.
Roheline laguun jai meie reisi koige kaugemaks punktiks. Laguuni tagant paistvad maed asusid Argentiinas.

Flamengod

Vulkaanid

Viimasel hommikul pidime koik kell viis ules tousma paikesetousu tottu. See oli hea, sest niguinii oli ulikulm ega pidanud enam varisedes magama. Teel vulkaanivannidesse nagime auru maast valja purskamas, mis haises nagu madamuna. Kuna tuul oli tohutu, siis tundus vetteminek karm. Vaikese kollase maja taga vahetasime miinuskraadides riided, ning kui tuule katte nurga tagant valja astusime, vottis kulm voimust. Oi, aga kui hea oli tulisesse vette minna. Kogu keha hakkas surisema roomust. Vahel tulid tugevad tuuleiilid, mis liivaterad nii kiirelt lendama panid, et naol oli valus. Parast pooletunnist suplust, ei olnud valjaminek enam kusimus. Terveks paevaks oli liigestes soojus sees. Puhtamaks sai ka.

Teel soolakõrbe

Meile väideti, et soolakõrbesse saab vaid ööbussi või -rongiga. Kuna me oleme harjunud informatsiooni Boliivias mitte usaldama, siis alusasime vapralt teekonda külabussides. Transpordi leidmine väikestes kohtades osutus üllatavalt raskeks. Bussijaama ei eksisteerinud ja aitas ainult küsimine. Ja siis juhtub nii nagu alati, küsides kolmelt inimeselt sama asja, saab kõigilt erinevad vastused. Vaevaga leidsime üles bussi, mis pidi meid järgmisesse külla viima, aga see läks teepeal katki. Mootori kohal sebivad mehed ei andnud palju lootust. Boliivias ütlevad inimesed enamasti seda, mida arvavad sind kuulda tahtvat. Kuna halba olukorda seekord isegi tunnistati, siis eeldasime, et bussi kiire parandamine on ebatõenäoline.
Hakkasime omal käel edasi liikuma ja saime auto peale, kes viis meid järgmisesse külla. Küsisime mitme tunni jooksul läbi kõik autod ja bussid. Vahepeal saadeti meie juurde tagasihoidlikud külalapsed, kes ütlesid veelkord, et kõrbesse viib vaid öörong. Me ei tahtnud aga alla anda ja jätkasime küsimist. Üks buss liikus küll soolakõrbe poole, aga oli liiga täis. Teine auto sõitis otse soolakõrbese, aga juht ei olnud nõus meid peale võtma. Otsustasime oma raske saatusega leppida ning jääda ootama öörongi. Istusime keset küla ja vaatasime ringi. Olime tõesti "mittekusagil" ning aega oli 8 tundi. Mingil hetkel avastasime, et rongijaamas on kohvik ja seal oli TELEKAS!!! Pole paremat asja aja surnuks löömiseks ning seekord oli telekas üks tänuväärsemaid. Kuna küla asus umbes 4000m kõrgusel, siis läks pimeduse saabudes väga külmaks. Pärast seda, kui olime ära joonud umbes 6 teed, otsustas naine kohviku sulgeda. Kell oli palju ning lahti oli veel ainult üks pood, millest samuti tuul läbi vihises. Istusime kätega sööva pere keskele maha ja jõime veel teed. Pereisa saatis meid hiljem rongi peale ning soovis head teed. Enne rongi peale minekut nägime langevat tähte. Kihutades läbi pimeduse kõrbe poole, tõdesime, et päev eikusagil oli üks erilisemaid.

Soolakõrb-Salar de Uyuni

Pärast külapäeva jõudsime soolakõrbe lähedal asuvasse linna Uyuni. Uyuni on üks kolmest põhiturismikohast Boliivias, peale Isla del Soli ja džungli. Kolmepäevased soolakõrbe ringreise pakuvad paljud firmad. Me võtsime ka tuuri. Naljakas oli üle pika aja teha organiseeritud reisi, kus ise ei pidanud elamise, söögi ja transpordi pärast muretsema. Jagasime autot kahe katalaani tüdrukuga, kes meile Barcelonasse mineku jaoks katalaani keelt õpetaid. Lisaks olid autos veel kolm edukat noort arsti Flandriast.
Ma mõistan, et turistid võiksid või isegi peaksid rohkem maksma, aga vahel olen Boliivias küllalkti närvi läinud kohalike peale mõttetute hindade pärast. Lisaks sellele et nad valetavad, nii et silm ka ei pilgu ja mul alati selline tunne tekib, et olin loll odavamat hinda küsides või neid mitte uskudes. Ja siis hakkan õigustama nende käitumist, et jaaa võib-olla tõesti neil on raske. Meie autojuht, kes ühel pildil seljakottide otsas istub ja telefoniga räägib, oli väike ja kaval. Ta ei tahtnud meid kokkulepitud kallimasse soolahotelli viia, vusserdas ja rääkis kõike, mida ei olnud vaja. Palju juhtus veel ja viimane olukord oli tagasi jõudes Uyunisse. Ta teatas, et kütus on otsas ega saa meid 100 meetrit edasi reisibüroo ette viia. Jättes ise mootori ilusti tööle, mida 30-kroonise liitrihinna kohta, tehakse siin riikides väga palju. Autojuhi näite põhjal, võiks tõesti teha järelduse, kuidas turistidesse üleolevalt suhtutakse.
Samas, võrreldes külapäevaga, kuhu tavaliselt turist ei satu, olid kohalikud meid õhtul sooja teega kostidades ülitoredad ja õnnelikud ka.
Kuiväga Boliivia lastele laulda meeldib: http://www.youtube.com/watch?v=nRAeLwWXvYM

Linnaelu La Pazis

Ohk on La Pazis hore aga linnaelu tihe. Boliivias elab 9 miljonit ja pooled neist La Pazis voi selle 4000meetristel kungastel nimega El Alto. La Paz asub magede vahel ja koikidele saabujatele on La Pazis joudmine erakordne vaatepilt, kuidas tuhanded tuled orus saravad. El Alto on loputuna naiv La Pazi eeslinn rohkem kui kahe miljoni elanikuga. Kuna Boliivias elavad 67% inimestest alla vaesuse piiri(ma ei tea, mis see piir on ja kui on, siis on see piir subjektiivne musta turu tottu), siis El Alto aitab sellele kovasti kaasa. Samuti nagu teistest Louna-Ameerika riikides, on Boliivias kontrastid nahtavad. Tagasihoidlikult on huvitav taksojuhtidelt riigi olukorra kohta parida ja tanavamuujatelt nende onneastme seisu teada saada. Endise kokalehtede kasvataja perekonnast parit Boliivia president Evo Morales on alates 2006 aastast ules naidanud suurt huvi sotsialismi vastu ja innustanud vaeseid rikkaid vihkama, sest viimased on koik kokku varastanud. Evo pildid koos onnelike lastega kaunistavad maantee aari ja keegi eriti ei julge midagi Evo kohta oelda. Uhel ohtul kaisime alternatiivmuusika kontserdil, kus vestlesime ule mura noore advokaadi ja psuhholoogiga. Advokaadi jaoks on keeruline kohaneda peaaegu iga kuu muutuvate seadustega, mis tema, kui ka koikide teiste inimeste jaoks, ebastabiilsust tahendab. Psuhholoog arvas, et valismaailmale jaab mulje Boliivia ebademokraatlikkusest aga keegi ei pane tahele Evo heategusid. Boliivlastele on nuudsest vesi tasuta, elektihind all, voimalus saada silmaoperatsioone, ilma rahata end kodanikuks registeerida ja palju muud igapaevast.

Hipiunelm

Ecuadorist saati olen tahtnud olla hipi.
Anu ütles, et teen edusamme.

Koige odavam hostel-12 krooni öö

Lapsed siin ja seal