Lõputu lõpp

Meie reisi näiline algus ja lõpp oli Juan-Carlose, Sandra, Danieli, Guillermo ja Jimmyga, keda uuesti hoopis Limas kohtasime ja mitte enam Bogotas, kuna see nädalavahetus oli ta Miamisse sõitnud.
Jimmyiga Limas kaks kuud tagasi:

Kõik algas tegelikult 1. septembril aasta aega tagasi, kui üks õhtu enne Hispaaniasse elama minemist valisin esimest öökohta Sevillas prantslasest paari või portugallasest Bruno vahel. Valisin rahulikkuse, tagasihoidlikkuse asemel elumehe Bruno. Otsus tähendas tõelise sõbra Marcose juurde jõudmist Hispaanias ja kõiki colombialasi, keda kohtasime ja võib-olla tulevikus kohtame. Ma ei tea, kas saan neid inimesi meie sõpradeks nimetada, aga meelde jäävad nad igatahes rohkem kui teised. Kui oleksin aasta eest teadnud seda teed, siis oleksin sama valinud. Kõik rikastasid meie maalmapilti oma elulooga ja iseloomuga.
Juan-Carlose ja Sandra juures lõunasöögil:

Esimese nädala reisist elasime Juan-Carlose ja Sandra juures. Nüüd külastasime neid viimasel päeval Bogotas lõunasöögi ajal, kui meie neile kiire ülevaate reisit tegime ja nemad oma tegemistest jutustasid. Suuri tundeid ei olnud kummalgi poolel, aga viisakaks hüvastijatuks naeratasime kõik siiski soojalt.
Gullermoga Calis kolm kuud tagasi:

Guillermo, kelle juures me Calis nädalavahetuse veetsime ja majapidu korraldada aitasime, oli Bogotasse tulnud disainibüroose tööle. Hüvastijätuks käisime väljas ja Bogota üliõpilaselu vaatamas.

Danieliga veetsime rohkem aega. Meie olime võlutud tema šarmist ja osavusest. Tal oli jutustada kütkestavaid lugusid oma motorratta, paadi, sukeldumise ja piloodi lubade kasutamisest, samuti mediteerimisest, reikist ja kõigest muust maailmas.
Laupäeval pidime tagasi hakkama lendama ja ilusad sügispäevad armsa Adriaga Barcelonas veetma. Jätsime heldimusega Bogotaga hüvasti. Meid ootas hoopis Bogota meeldimise tõeline proov, sest meie lend tühistati ja saatus andis veel kolm päeva. Plaanisime need kolm päeva tõesti Barcelonas Adriale kulutada ja seda oleks me tegelikult ka eelistanud.
Alles pärast nelja kuud hakkasime mõistma, kuidas inimsed Lõuna-Ameerikas mõtlevad. Muidu oleks lahkunud Bogotast illusiooniga ja selle tundega oleks olnud lihtsam külm talv üle elada. Samas nüüd, tagasi Tartus, olen ülimalt õnnelik, et meile anti võimalus Danieli ja tema tuttavaid paremini tundma õppida. Kui algus oli enne reisi, siis võib-olla on lõpp peale reisi, sest kõigest saab hiljem aru.
Kui Madriidis veelkord lennukitest maha jäime ja ikka Barcelonasse ei jõudnud, siis tundsime end tühjana. Adria aga ei kao kuhugi, seda oligi tarvis pärast sooja Lõuna-Ameerikat teada.
Anu Olvik ja Halja Pilvisto