Iga kohaga on nii, et ta saab tõeliselt sinu omaks alles siis, kui veedad seal natuke aega omapäi. See on suurepärane kui on keegi, kes linna näitab, aga seda tunnetada saab alles siis, kui kõnnid ringi ise ja jälgid ümbrust oma silmadega. Otsustasime ööbida hostelis, et olla vabad ja mitte kellestki sõltuda. Seekord oli Bogota teistsugune kui alguses. Meid ei vallanud sama hirmukramp, mis 4 kuud tagasi. Nüüd teame, et iga vastu tulev inimene ei taha meid röövida ja et võime bussi peale minna, taksoga sõita ja muretult ringi kõndida, nagu igas teises riigis. Teame, et noored peol ei tõmba kokaiini, vaid joovad puhtalt 40-kraadist Aquardientet, mida baarides ja klubides alati pudelikaupa ostetakse. Enne pole sa seltskonda vastu võetud, kui vähemalt pitsikese nendega koos alla kulistad. Pärast esimest pitsi ei jäta nad sind enne rahule, kui võtad järgmise ja nii edasi ja edasi. "Ei" ei ole nende jaoks vastus, aitab ainult kavalus, selleks et pärast omal jalul koju kõndida.
Colombialased pidutsevad metsikult ja mitte üheltki peolt ei puudu rahvusmuusika "Vallenato" ja lõputu tants. See mulle meeldibki kõige rohkem, et iga viimane kui üks oskab tantsida. Seda jäängi Lõuna-Ameerika pidudest kõige rohkem igatsema. Colombialastel on tugev rahvustunnetus, aga nad teevad julmalt üksteise üle nalja. Kesk-Colombia inimesed mõnitavad ranniku elanikke, pidades neid laiskadeks, aeglasteks elupõletajateks, kes hommikust õhtuni doominot mängivad. Ranniku inimesed peavad ülejaanud colombialasi tundetuteks tööloomadeks, kes elu nautida ei oska. Tegelikult hoiavad colombialased ikkagi kokku, pidades ennast soojadeks ja külalislahketeks inimesteks. See on tõsi, et lõuna-ameeriklased on soojad. Kahjuks on soojusel ka varjukülg-tühjad sõnad. Loomulikult ei taha nad halba, vaid näitavad oma suurte sõnadega üles vaid sõbralikkust ja poolehoidu. Siiski meeldib mulle põhja inimeste tagasihoidlikkus rohkem. Vähemalt saab sõna peale kindel olla. Arvan, et kuluks aastaid, selleks et hakkaksin lõuna-ameeriklaste suhtlusstiili mõistma. Raske on leida seda keskteed, teadmata mida uskuda ja mida mitte.
Puutusime kokku Colombia haritud ja laia silmaringiga noortega, kes olid ühtlasi ka jõukad. Nemad pidasid meid rikasteks, sest saame reisida ning oleme pärit Euroopast. Nad naljatasid, et peavad ühe restorani eine jaoks nädal aega tootama. Colombialased, kellega meie kohtusime, töötavad 11-12 tundi päevas ja puhkust saavad nad 15 päeva aastas. Kuna meid varjutas Euroopa päritolu, siis ei pannud nad tähele, kuivõrd imestusväärsed olid meie jaoks kõrghoonete luksuskorterid, isiklikud turvamehed, kes mõnda rikkamat peol saatsid ja lõppude-lõpuks autojuht, kes noored ööklubisse sõidutas. Sellise luksuse kõrval võiks unustada Colombia vaese poole ja maine, mida veel aastakümneid kokaiin ja guerrillad varjutavad.
Cartagenas astusime sisse juveeliärisse, mille omanik meile Colombia varjukülgedest pajatas. Colombia kontrollib umbes 80% maailma kokaiiniärist. Kokataimi kasvatatakse rohkelt Peruus ja Boliivias ning sealt transporditakse roheline pasta Colombiasse, millest kohapeal kokaiini toodetakse. Kokaiini eksportimiseks kasutatakse kõige kummalisemaid viise- neelatakse kokaiinikapsleid, täidetakse inim-ja loomalaipu ning silikoonrindu. Kokaiiniäri ja korruptsioon on edasi kandunud Mehhikosse, sest sealt on lihtsam kokaiini USA-sse eksportida. Narkosõjad, mis 90-ndate alguses Colombiat vallutasid on vaibunud ning nüüd on uueks tulekoldeks saanud Mehhiko. Colombia küll toodab kokaiini, aga tarbijaks on tegelikult muu maailm. See on kurb, sest tegelikult on Colombial pakkuda palju muud ja väärtuslikumat- kaunist loodust, kultuuri ja toredaid inimesi. Vastukaaluks halvale mainele, sobib ideaalselt riigi promolause: Colombia- ainus risk on tahtmine jääda!
Pilte Bogotast:
No comments:
Post a Comment