Venezuelast on raske aru saada. Mida kauem seal olime, seda keerulisemaks kõik muutus. Inimsuhted, käitumine, väljendusviis, väärtushinnangud, tulevikuplaanid, majandus-poliitiline süsteem moodustavad virrvarri, millest hooletult mööda käies jätab Venezuela orhideedest õitseva ja linnulaulust tärkava süütu mulje. Nõnda on esmapilgul lihtsam reisida, libiseda läbi lummavatest mägedest, vohavatest koskedest ja unistada passioonist tulipunase päikeseloojangu taustal. Kurja materiaalse maailma võlud, aga ei jäta vahel kedagi enda sisse tõmbamast. Nagu kirjutasin, Venezuela on keeruline. Millegipärast on siin kaks rahavahetuskurssi, esimene ametlik on mustast turukursist kolm korda madalam. Ametliku kursiga saavad kohalikud reisimiseks vahetada dollareid kõrgemate jõudude poolt neile määratud summa ulatuses. Meile tähendas see pangaautomaadist raha välja võttes samuti ametliku kursi kasutamist. Olles hotellist saanud juhised pangautomaadi asukoha kohta linna lähedal asuvas lennujaamas, seisatusime jarelemõtlikult kohalejõudes ja otsustasime mitte võtta vajalikku 700 boliivarot ehk ametliku kursiga 3000 krooni välja. Kuna meil oli Brasiilia rahatähti reaale alles, siis pärisime hoopis lennujaama ette tulnud kahelt kuldkettidega hiigelsuure sõiduauto kapotil äripabereid lugevatelt meestelt infot reaalide vahetamise kohta. Kui nad kuulsid "rahavahetus" sikutasid mõlemad oma "Blackberryid", moodsad internetiga telefonid, küllalkti koguka keha ja pükste vahelt välja. Helistasid Carlosele, Juanile, Alonsosle ja Ronaldole. Piloot Ronaldo lubas järgmisel hommikul raha vahetama tulla. Kui reaali kursi kohta pärisime, siis matsakad mehed ainult puhisesid, sest neil ei olnud aimugi selle tähendusest. Neil ei olnud aimugi, et inimesed Prantsusmaal prantsue keelt räägivad. Selle kroonisid nad näitega oma inglise keele oskusest, kui üks mees targalt lausus:
"Me parle ingles".
Kui jutt oli labasuse künnisel, tahtsime minema hakata. Selle peale tõstis üks neist oma parema käe ja hakkas ümberringsetele majadele küllaltki kelmika muljega vibutama:
"See on minu oma ja see on minu ning see seal on minu. Tüdrukd, ärge kartke koduteed! Jalutuskäik hotellini on turvaline, sest siin on meie kant".
Hommikul tegelikult teadsime, et kokkulepitud kella üheksa ajal ei oota meid lennujaamas keegi, aga minemata ka ei saanud jätta, sest äkki seekord on lõuna-ameeriklaste igakordne hilinemine olemata. Pärast nelja kõnet ja igakordset 30 minuti pärast jõudmise lubamist, ülekusimist reaalide vahetamise võimalikkuse kohta, vahepeal lähedal asuva hotelli retseptsioonist, turismisbüroost eitavate vastuste saamist, jõudis kauaoodatud piloot poole kaheteiskümneks kohale. Olles veel meie peale pahane, et meid kohe üles ei leidnud ja paar minutit ootama pidi, sest meie ju tahame raha vahetada. Üleolevalt viskas heastamiseks mõned komplimendid võluvate silmade kohta ja oli nõus vahetama 300 reaali 1:1 kursiga. Häving oleks olnud 1000 krooni.
"Äkki ikka vahetate inimliku kursiga?"
"Ei, ei ole võimalik, muid võimalusi teil ka ei ole, mitte keegi Corost ei reisi Brasiiliasse, see on nii kaugel. Mitte kusagil mujal te rohkem ka ei saa"
Tuues esile meis abituse ja nurkasurutuse, temast kui päästjast ja ainukesest võimalusest, tundsin end ahistatuna. See on nendest kordadest, kui maailm mulle ei meeldi. Kui keegi ütleb, et ei saa, paneb blokid ette ja suleb oma jutuga väljapääsud, tärkavad minus segased meeleolud. Panen endale pahaks ettemõtlematuse puudumist, mis oleks saanud sellist olukorda vältida? Teisest küljest saan nende inimeste peale vihaseks, kes muude võimaluste puudumisest räägivad. Voib-olla vahel ei ole teine tee parem aga patt on oleda, et teist teed ei ole. See on ebasünnis, mõtlematu, labane ja lühinägelik.
Saime piloodilt veel lõpetuseks kinnituse, et võime talle alati helistada, kui meil ükskõik midagi vaja peaks minema. Need olid järjekordsed tähenduseta sõnad. Tänasin teda siiski veel hilinemise ootamise närvilisusest ja maailma vaimse ohu äravõtmise pettumusest. Halja nägi koike kõrvalt palju selgemalt. Kui linna poole uusi rahavahetusinimesi otsima läksime, mõtles Halja välja teisi võimalusi. Hotellis olime kohtunud kahe poisiga Austriast. Võib-olla saame nendega õhtul kaubale, et saadame neile normaalse kursiga raha ja nad annavad meile kaasavõetud dollareid. Dollarit vahetada on imelihtne, läheb nagu soe sai nõukogude ajal, sest nende järgi on nõudlus. Saades Halja toetusest jalule, põrkasime kokku inglise-ameerika päritolu kuldläikega päikeseprillide taha peidetud väikese punaste juustega mehega. Pakkusime talle sama võimalust, et saadame talle inglise kontole raha. Sellest ei tahtnud ta kuuldagi, rääkis meile hoopis kui halvas hotellis me elame. Aastatega, mil ta Venezulas oli elanud, oli aeg oma töö teinud. Ta oli jõudnud oma keerutamisjutuga kohalike käitumisviisile väga lähedale. Vahepeal teda tagant utsitades ja andes mõista, et meie hotellis kliimaseadme puudumine 35-kraadises niiskes õhukuumuses ei ole praegu kõige suurem probleem, saime temalt teeotsa brasiillasest omanikuga poeni "Tres Platos". "Tres Platos" oli aga kaugel, teel ostsime viimase sularaha eest vett ja astusime läbi infoallikate täiendamise jaoks ühest hotellist. Seal võttis meid vastu hallipeaga muhe meesterahvas ja tema südamlik, särasilme proua. Esimes korda tundsime, et sattusime õigesse kohta. Vanahärra pidas meid brasiilannadeks ja kiitis meie presidenti võrreldes, täpselt tema sõnade järgi, hullu Chavesega. Pärast pikalt hotelliretseptsioonis leti taga seismist, sest vastuseid kohe ei saa, hakkas prouale meenuma sõbranna, kes Brasiiliast oma butiigi tarvis riideid ostmas käib. Ta kirjutas lahkelt roosale paberikesele poe nime ja ulatas selle meeldiva naeratusega meile. Tänasime ja läksime edasi. "Tres Platos" oli trellidega alkoholipood. Trellidega on tegelikult kõik tanavapoed, sest pimeduse saabudes hakkavad ringi kaima väikesed kaheteistaastased püstoliga pätipoisid. Teiselt poolt turvamüüri tervitas meid valges särgis nägus noorhärra. Esmamulje oli hea ja ka tema võttis eilsetele maffiameestele kohaselt taskust Blacberry, millega alustas sõpradele ja vendadele helistamist. Abivalmis äripoisi partner oli just Brasiilasse läinud ehk siis jäime napilt maha võimalikust rahavahetusest. Ilma lahenduseta, aga ta meid jätta ei tahtnud. Lubas veel uurida ja palus pool kolm tagasi tulla. Aja täitmiseks läksime butiiki otsima. See oli kinni, nagu üldjuhul kõik poed Venezuelas peavad kolmetunnist lõunapausi palavuse ja elu nautimise tõttu. Ka meil hakkas koht märku andma lõuna saabumisest. Pohimõtteliselt me ei olnud rahata, sest kaardiga saime ikka maksta. Küsimus oli lihtsalt ülikallis hinnas. Midagi muud üle ei jäänud, kui otsisime kaardimaksega restorani. Üldjuhul on need kohad niigi topelt kallimad tänavatoidust ja nii oli see ka seekord. Kokkuvõtteks maksime ametliku kursiga kahepeale soodud lasanje ja vee eest 60 asemel 200 krooni. Lootes butiigi avamisele, läksime sinna tagasi. Ju vist ei olnud lõuna veel läbi saanud, sest pood oli kinni. Kõrval kohviku laudade taga ootasid sama naise käest dollarivahetust kaks arsti Kuubalt. Halja, tundes väsimust, pikutas, mina, tundes huvitavat teemaarendust, alustasin vestlust. President Chaves korraldab ümber haiglate süsteemi ja kuna Venezuelas on arstidest puudus, siis palus abi sõbralt Kuubalt arstide laenu kütuse vastu. Need mehed oli ühed sellise vahetuse produktid. Rääkisin neile murest Venezuela tuleviku pärast, vabaduse puudumisest ja lokkavast korruptsioonist. Selle peale nad ainult naersid suursuguselt nagu inimesed teevad, kui neil midagi öleda ei ole. Koigile argumentidele ametiasutuses eksisteerivatest Chavese vastaste nimekirjadest, vallandamisest ja inimestelt maa aravõtmise kohta, väitsid nad, et see on opositsiooni valjamõeldud vale. Kuna kell hakkas pool kolm saama, pidime "Tres Platosse" tagasi minema. Valges särgis abivalmis noorhärra Aleksander lubas meil ise raha vahetada, aga enne on tal koosolek.
"Tulge poole tunni pärast tagasi"
"Hüva"
Parastlõunane palavus oli meid juba võimust votmas, kui tänaval toidumüüja meile kusimise peae tasuta vett andis. Pärast traditsioonilist vestlust meie päritolu kohta, hakkas ta meiega elust rääkima. Ja inimestele siin jutustada meeldib. Kuna poliitika on viimastel aastatel alates 1999ndast, mil Chavez presidendiks krooniti, kuum teema. Ka ehitusinseneri haridusega naine nimetas valitsejat "hulluks". Võttis leti alt ajalehe ja hakkas seda lappama, nimetades iga kolmanda pealkirja valeks. Ajalehe omanikuks ja toimetajaks sai maavanema naine Isabella. Teisi raadioid ja lehti on suletud puuduste tõttu. Vabanduseks on maksudest korvalehiilimine voi tõendamata asjaoludest kirjutamine. Tänasime tööst ilma jaanud ehitusinseneri, sest välisinvestorid ei taha enam Venezuelas ehitada ja laksime rahavahetuspäevaga loodetud lõppu tegema. Alkoholipoodi olid selle ajaga jõudnud Aleksandri naine ja vend. Sattusime vestlusringi, kus nad rääkisid Venezuela randade maagilisusest, võlust ja ilust. Naine kutsus meid nädalavahetuseks rannapuhkusele. Üritasime vahele piiksatada, et meil ei ole ju raha, et saaks siis ära vahetada. Sellele nad enam eriti ei reageerinud. Ilma silma vaatamata, laususid midagi äriraskustest ning sularaha puudumisest. Sellel hetkel andis Halja alla. Kuna Aleksander, nagu öeldud, oli toesti abivalmis, siis palus ta oma vennal meiega edasi tegeleda. Võimalik, et nende saiakohviku omanikust sõber saab vahetada. Vend oli samuti nägus valge, õhulise pluusiga noorhärra, kes meid saiakohvikusse ka viis. Kuna omanikku ei olnud kohal, siis mõtlesime, et sõidame teda mujalt otsima. Jõudsime hoopis linna lähedal asuvasse liivakõrbe. Teel lasi ta meile oma Blacberryst Chavezt tögavat laulu ja kinnitas, et vabamat riiki ei ole kusagil maailmas, kus presidenti nii palju mõnitatakse. Liivakõrb oli päris võimas. Sinna oleks muidu ka läinud, kui rahajama oleks kiiremni lahendatud saanud. Mina sain mõeldud idee täideminemisest hoogu juurde, mille vastukaaluks Halja veel rohkem ära väsis. Minu rõõmuks viis vend meid veel randa, kuhu olin ka mõelnud minna. Kui meil oli päeval ainult üks eesmärk-raha vahetada-siis ei saanud mingi hetk inimestest üldse aru, miks nad muudest asjadest räägivad. Meie tahtsime eesmärgini jõuda aga Lõuna-Ameerikas tuleb tervet protsessi nautida. Sellest võib-olla kõige suurem erinevus meie ja nende vahel.
Tagasi linnas palusime peatust butiigis. Pöidlad pihus lootsime, et pood oleks avatud. Oli. Kullast säravas riietuses, sest kõike läikivat armastavad siin nii mehed kui naised, võttis meid vastu hoolitsetud valjanägemisega daam.
"Aaa, muidugi saan reaale vahetada, sõidan reedel just Sao Paulosse"
Ta arvutas numbreid, neid samal ajal beibelikult segamini ajades, ja jõudis järedusele, et vahetab meile 1:2.5 kursiga. Praegu tal ei ole aga piisavalt sularaha. Tulgu me kell pool seitse tagasi.
Vend viis meid hotelli puhkama ja lubas uuesti peale võtta, et rahavahetus lõplikult sooritada. Tunnikese võrkkiiges tuhinas vaibumise puhkust nautimist kulus ära. Halja kogus end ja kotist 4 boliivarot ehk 8 krooni leides naljatasime, et saame selle eest vennale meie sõidutamise eest kaks paagitäit kütust osta. Venezuela elab ja töötab tõesti kütuse pealt. Vahetab kütuse vastu Urugayiga riisi ja Hondurasega ube, mida üliodavalt rahvale müüb. Riik kingib kütust praegu kõigile, sest Chavese logo on: Venezuela, nuud kõigile! Kurvem selle juures on see, et kütust jätkub teadlaste arvutuse põhjal veel 200 aastaks.
Täpselt pool seitse oli vend hotelli ees. Enam ei julgenud loota ega rõõmustada, kas tõesti saame vahetatud! See sama armas butiik oli veel lahti ning kui Liisi kootud telefonikotist, millele paelad rinnal kandmiseks taha heegeldasime, reaalid välja võtsin, kiljatas vanaproua lapselikut ja andis meile 750 boliivarot.
Õhtul viis vend meid maejalamile linnavaadet nautima ja järgmisel hommikul aitas bussijaamas õigele teele.
nice hat anuuuu!!!!
ReplyDelete