Caracas

Venezuela looduse kõrval võlusid meid ka ülisõbralikud inimesed. Kui tänaval kõndisime, siis meid ikka teretati ja tuurijuht, kes meid koski vaatama viis, arvestas iga meie sooviga. Kuna raiusime järjekindlalt et tahame kose taha minna, sõitsime läbi külast, kus ta tuttavatelt meie jaoks sokke laenuks palus. Paljajalu oleks kose alla minek võimatu olnud libedate ja teravate kivide tõttu. Inimesed olid sõbralikud ka Caracases. Seekord olime endale majutajaks Ivani leidnud. Enne temaga kohtumist tegime läbi üllatavalt mugava 20-tunnise bussisõidu. Bussi peatati umbes 10 korda politsei poolt. Igakord kupatati inimesed bussist välja, otsiti läbi ning küsiti dokumente. Me ei saanudki aru, milleks see kõik vajalik oli. Kas otsiti riigivaenlasi või narkootikume? Küsimise peale saime vastuseks, et see on meie heaolu huvides. Tulles tagasi Caracase juurde, siis linn oli teatavas mõttes küllaltki euroopalik. Kõige rohkem tekitas seda tunnet metroo olemasolu. Metrooga sõites jäi mulje nagu oleksime kuskil Euroopa suurlinnas. Pärast mitmepäevaseid Ivani poolt korraldatud linnatuure torkasid erinevused rohkem silma. Linna ilmestasid eksootiised looduspargid, suured hallid kõrghooned ja vanad ameerika autod. Linn oleks võinud jätta külma ja hingetu mulje kui seda poleks ilmestanud Ivani selgitused kohaliku arhitektuuri, kunsti ja kultuuri kohta. Ivan õppis graafilist disaini ja tegeles kirglikult fotograafiaga. Head näited on päevast, mil ronisime peaaegu 3000m mäe tippu Caracase kõrval.


Sotsialismi hüvedena olid mitmed kultuursed tegevused tasuta. Kasutasime võimalust ning käisime teatris ja modernse kunsti muuseumis. Tundub et Venezuelat ei valluta tsensuur sama suures ulatuses kui meil nõukogude ajal. Samas võib täie kindlusega väita, et uks osa nii teatrist kui ka muuseumist teenis riigikorda. Ma ei teagi mis on õige. Kindlasti on sotsialism kellelegi hea. Kui Ivan noore chavistina ja tema vanemad tugevate valitsusevastastena õhtusöögilauas vaidlema läksid, tundusid keskealiste elunäinud inimeste argumendid veenvamad. Ivani isa oli riigivastasena just töökohast vallandatud ja samuti jäi kõlama vajadus isikuvabaduse järele, mis praegustes oludes kõvasti piiratud on.
Tundub et päris korras asjad Venezuelas ei ole. Kui ma sotsialismi kohta päris ühest seisukohta võtta ei saa, siis riigi majanduslik olukord näitab üheselt, et süsteem ei toimi. Miks nafta, kulla ja mitmete toorainete poolest rikas riik nii suure vaesuse all kannatab? Tegelikult tahaksin üldse kõik poliitilised vaated kõrvale jätta ja laskudes jälle puhtinimlikule tasandile, olles tänulik chavistist Ivanile, kes meile oma lahkuse ja tähelepanelikkusega pikaks ajaks meelde jääb.