Esimest korda elus juhtus selline lugu, et jäime mõlemad bussis magama ja sõitsime õigest linnast mööda. Kui apsakat märkasime, olime jõudnud väiksesse külla. Nõnda me seisime seal poole öö ajal tee ääres, vaatasime ringi ja asusime ühele poole teele. Pikalt pimedas jalutada ei tahtnud ja sellepärast läksime esimesse külalismajja. Nii hullu, koledat, tühja ja hirmutavat ööd meil varem olnud ei ole. Ukse avas hallipäine öösargis vana naine kes juhatas meid tuppa mööda koridore, mille seintel värv maha koorus. Laes tiirles suur ventilaator ja toa paremas nurgas oli väike võrguga kaetud aken. Magasime öö hambad ristis ära. Hommikul ootas meid järjekordne raha hankimine. Kuna olime just Venezuelast tulnud, siis ei olnud meil colombia raha. Kuna Colombias on automaadist väljavõtmise tasu väga kõrge (25% summast), siis olime varasemalt selle küsimuse lahendanud, makstesinimeste toitude eest supermarketis ja saades neilt hiljem sularaha . Õnneks oli selles väikeses külas ka pood, kus saime oma toimetused tehtud. Sama kiirelt kui raha hankisime, maksime hosteli eest ja sõitsime Santa Marta asemel hoopis edasi Cartagenasse. Cartagenal on kõige ilusam vanalinn Lõuna-Ameerikas. Kui Jose, Anu korterikaaslane Colombiast, Huelvas Cartagena kauneid pilte näitas, mõltesin endamisi, et see ei saa tõsi olla. Cartagena on aga tõesti hubane oma õhtuti kollasesse valgusse mattuvate tänavatega. Ühe osa Cartagenast moodustab colombialaste poolt väga armastatud Miami ranniku imiteerimine samasuguste kõrghoonete ehitamise näol.
No comments:
Post a Comment