Kuna Halja saatis mind reisi eelõhtul teele palvega või rohkem isegi käsku meenutava sooviga, et ma Lõuna-Ameerikat jätkata ei unustaks. Järgmisel hommikul sõitsingi Riiga, meeles Halja oma Randvere suvisel majatrepil, viimase poole aasta Tartu koduriietega seismas ja hüüdmas "blogi". Füüsiliselt olin üksi, võib-olla ma isegi tahtsin endaga reisida, teada, mis tunne on?
Riias veedetud päev oli varutud Lõuna-Ameerikas lennukitest mahajäämise laviini alla sattumise pärast. Nõnda ma siis jalutasin seal, meie naabrite pealinnas, kellega me tihti ei suhtle ja kellest me tegelikult midagi suurt ei tea.
Kujutasin ette, et ma olen lätlane, kes hispaanlastele Riias giidiks on. Näitaksin turistidele samuti Toomkirikut, mida baltisaksa aadlivapid ehivad.
Mustpeade maja ka. Me ei ole nii erinevad, kui arvame.
Kui ma Riia vanalinnas töötaksin, sööksin tihti kõige odavamat shusit
ja kasutaksin rattalaenutust.
Võib-olla ma saaksin siis lõpuks ka aru, miks eestlased lätlasi kuuevarbalisteks kutsuvad?
No comments:
Post a Comment