Küsisime kail sebivatelt meremeestelt, millal laev väljub ja kuhu suundub. Saime vastuseks Santa Cruz. Just sinna saarele oli meil vaja minna järgmisel päeval, et ära tuua kadunud seljakotid. Seilasime läbi pimeduse paat-taksoga Paula poole. Ronisime vaevaliselt mööda köisredelit üles laevale. Palusime luba kapteniga vestlemiseks. Süda hakkas kiiremini lööma, umbes samamoodi nagu esimesel korral Guayaguilis. Kapten oli meid nähes üllatunud, aga tema rahulikest silmadest kiirgas heatahtlikkust. Pärast lühikest jutuajamist oli ta meid nõus kokkulepitud ajal kaasa võtma. Järgmisel õhtul laevale jõudes ootasid meid ees viisakad meremehed ja oma kajut. Ma ei tea miks me Guayagulist Paula peale ei saanud ja miks asjad juba Galapagose algusest nihkes olid. Igaljuhul oli sõit Paulal esimene asi, mis sujus.
No comments:
Post a Comment