Galapagos

Miks me ei suutnud Galapagost piisavalt nautida?
1. Ecuadori asjaajmine on võib-olla nagu nõukogude ajal-üks ütleb üht, teine teist ja kolmas neljandat. Lõpuks tuleb uskuda seda, mis sulle kõige paremini sobib. Me ajasime Guayaquillis mitu päeva laevakapteneid mööda sadamaid taga, käisime mereteede ametis meresõidu luba taotlemas ja kauplemas. Lõpuks olime ikka nõutud.
2. Odavam ei olnud soodsam. Saime piletid sõjavaelennuki peale ja meie kotid tõsteti valel saarel maha. Ilma asjadeta oli tegelikult päris vahva aga sain enda peale vihaseks, et lasin koti enda juurest lahti ja siis läksin veel abistavate lennujaama meeste peale närvi, kellel oli meie asjadest ükskoik. Lõpuks läksime ise teisele saarele kottidele järele-olid ilusti kuuris luku taga.
3. Galapagosel on 100 dollarit rahvuspargi kaitsemaks, mida küsitakse kõigilt turistidelt. Hüva, kui see raha laheks õiget teed pidi looduse kaitseks.
4. Üks paev sattusime Ecuadori mereväelastega San Cristobali mäetipus olevat laguuni külastama ja need suured naljamehed olid enda meelest nii üleolevad, et võtsid endale õiguse plastpudeleid autoaknast välja loopida. Kõik see looduskaitse ja-armastuse jutt tundus nii irooniline.
5. Kuna meilgi läks päris palju, siis oli mul vastik, et ei vea reisi lõpuni oma rahaga välja. Ma arvan, et see viimane tegur mõjutas ja masendas mind kõige rohkem. Tahtsin korraga liiga suure ahvatleva koogitüki suhu panna aga nagu ikka, magus mulle eriti ei istu.
Kui kõik need faktid äalja jätta on Galapagos igati äge koht. Tõsistel loodusteadlastel on siin palju teha, sest 10% liikitest on maailmas ainulaadsed.
Pildid:
Kaktused olid suure tüvega nagu päris puud.
Hiigekilpkonnad, keda sajandite eest moodasõitvad meremehed laevale võtsid, et nende värsket liha veel aasta parast süüa saaksid, sest suured loomad peavad selle aja ilma toiduta vastu.
Sukeldujate jaoks on Galapagos eriti õige, sest korraga on võimalik näha inimsõbralikke haisid ja tohututes kogustes kirjusid kalu.
Punase paunaga ja siniste jalgadega linnud on kohalikele nagu meile varblane ja vares.
Iguaanid, mustad ja punasekirjud, tunnevad end laavakividel peesitades koduselt suurte oranzide, tumepunaste ja väikeste mustade krabide vahel.
Hotelliomaniku siniste silmadega hundikoerad ja merelõvid oma armsa mänguga ja naljaka waaak-waak häälega võitsid meie südamed.

http://www.youtube.com/watch?v=yp-P0hcMKyI