Lima

Kui Galapagoselt tagasi jõudsime, tahtsime ruttu ruttu Perusse minna. Guayaguili sõber Mauricio hirmutas meid presidendi vastaste rahutustega, mis on viinud blokaadini Pan-Americal. Lisaks, et piiriületus on tohutult keeruline ja hirmus. Jäime teda korraks uskuma aga pärast viie erineva inimese käest arvamuse küsimist ja eitavate vastuste saamist teeületuse kohta, otsustasime edasi liikuda. Maurico oli vist jälle midagi kokku luisanud, nagu ikka. Ta oli kõiges suur jutumeister, mis viitab tema andekale loovusele. Ta oli isegi nii osav, et meisterdas meile ehteid ja õpetas neid ise tegema. Viimasel õhtul oli heldimus pikaleveninud Guayaguilist lahkuda aga Peruu ootas. Piir oli nagu ikka, erilist muutust ei tundnud Ecuadori ja Peruu vahel.
Esimese öö veetsime Tumbesis, kus kohalikud olid õnnelikud oma linna ja tohutues kogustes piraatfilmide müümise üle. Kuna ees ootas 20-tunnine bussisõit Limasse ja vältimaks järjekordseid peksu-ja tapmisfilme, soetasime endale midagi meie maitse järgi. Nii hea oli üle pika aja vaadata midagi teistsugust, mis muidu oli tavaliseks muutnud. Kino Sõprus ja Ateena keskus tulid meelde. Ma kujutan end ette jooksmas Holliwoodi eest Sõprusesse, teadmata mis film sealt tuleb, aga tundes, et see on hea. Alati hea. isegi kui on halb, siis ta on ikka hea.
Limas veetsime esimesed kolm päeva hostelis, seal oli küllaltki hubane ja miski ei tõmmanud eriti midagi muud tegema, kui maitsemeeles ja kehas puuduolevaid toiduained nagu sink, juust, kartul, brokkoli, kapsas, nautima ja isu interneti järele täitma. Need esimesed pilves 15-kraadised päevad hakkasid halli sügist meenutama, mis viis isegi niikaugele, et kadus ära kõik-on-võimalik-tunne. Natukene särtsu tõi Limasse parimat sõpra külastama sõitnud Jimmy. Tänu temale nägime ühte kõige ägedamat koloniaalarhitektuuri kvartalilt Lõuna-Ameerikas, sealt õhkus boheem-filosoofialikku ajalugu, mida kõige lähemalt meenutas Tartu. Jimmy ja tema sõbralik Colombia naeratus tõi tagasi reisujanu ja sujuvuse, millest olime ajaliselt maha jäänud. Lisaks sellele kirjutas Bogotast Daniel, sellist õnne pole ammu tundud. Inimesed, inimesed ja veekord inimesed, nad teevad kõik võimalikuks. Loomulikult on tohutult ägedaid kohti maailmas aga sellist punkti pole veel leidnud, mis ületaks teise inimese sõbraliku soojuse. Ja nii kui lõpetasin ootused kohtade suhtes, muutus kõik. Limas kohtusime couchsurfinglasest indiaaniõiguste eest võitleva keskkonna juristiga, kes meile Lima suurepärast, ahhetama panevalt kaunist kesklinna tutvustas oma ajalooliste kohvikutega. Jah, nüüd on kindel, Lima on kõige ilusam linn olnud aga Colombia inimesi ei ületa arvatavasti miski.