Cusco

Lõputuna tunduv bussisõit, kõikumine, mäed, tumedad indiaaninägudega inimesed, kõige halvemad ameerika filmid. Öö ja kummalised mõtted, varajane hommik kuskil räpases söögikohas. Äkitselt hakkab nii halb, et heidan pikali bussipõrandale ja uinun jälle. Ärkan ereda päikse peale ning tõmban kardinad ette. Lõpuks hakkavad paistma beežid katused, sead, kes tuhnivad prügihunnikutes, kübarate ja värviliste hõlstidega naised, kes kannavad pampe seljas.
Ma tunnen juba esimesest hetkest, et see linn hakkab mulle meeldima. Jõuame hostelisse mäejalamil ning kunagi veel pole ükski voodi nii pehme tundunud. Mul ei tule und...Istun puhkeruumi ja vaatan alla linnatuledele ning ahmin sisse värsket mägede õhku. Ma ei jõua ära oodata, mil saan kõndida neil kivistel tänavatel, kiigata sisse mõnda hämarasse poodi, istuda maha kiriku ette treppidele. Tahaksin veel ja veel haarata endasse kõiki neid muljeid. Üle pika aja üks linn, kuhu võiksin jääda. Hommikune tee kokalehtedest, mis annab mingi kummalise energia edasi liikuda. Olen õnnelik...