Quito

Ecuadori rahvusmuusika kontserdil esimese rõdu istekohast oli hea vaade lavale ja täpselt paras kaugus silmsideks muusikutega. Eesti Draamateatri saali meenutava Quito rahvusteatri lavataguste kardinate vahelt paistsid esinejate tuttavad napsutamas. Kui kontsert hakkas lõppema, tundsin enda seljataga musta kogu. Vaatasin taha ja seal ta seisis. Vaatasin uuesti ja sealt ta oli kadunud. Ukse taga ootas teatrifantoomi asemel hoops pilkude mängust võlutud kitarrimängija. Vestlus oli kiire ja lühike. Leppisime järgmiseks päevaks kohtumise, et arutada linnast valjasõitu teisel kontserdile.
Kuna olime osanud oma telefoni ära kaotada, läksime uut ostma. Valikut oli palju, küll kallid varastatud telefonid ja odavad varastatud telefonid. Otsutasime viimase kasuks. Kontrollisime korralikult üle, kas levi ikka on. Oli.
Jõudsime kohtumisele ilma hilinemiseta ja juba ta seal ootas. Kõik oli õigesti aga mingi tunne oli vale. Andsime talle oma uue numbri, tema meile mitte, sest ta telefon oli just varastatud. Ta lubas meile hommikul helistada ja valjasõidu aega täpsustada. Õhtul helises meie uus telefon esimest korda. Kuulsime muusiku häält, levi oli olemas, tema meid ei kuulnud. Nii umbes viis korda. Proovisime tagasi helistada aga ka see ei õnnestunud. Lõpuks tuli ta meie kodutänvale ja palus meil alla tulla. Läksime aga teda ei kohanud. Kõik hakkas kahtlane tunduma ja vale sisetunne viis meid koju tagasi. Voi õigemini, tänu katkisele telefonile, laks kõik õigesti.