Mis tunne on neli kuud reisil olla

Väga huvitav. See tunne oleks teine, kui teeksin seda üksi voi kellegi teisega. Kuna oleme heas mõttes Haljaga iga päev koos, siis ei ole tegelikult veel seda momenti olnud, kui vaatan ringi, näen kohalikke, hingan ja küsin endalt:kus ma olen? Kas äraolemise tunnet on vaja, ma ei tea, aga usun, et see küsimus veel tuleb, millal unustan hetkeks, kust ma tulen.
Muidu oleme Haljaga nagu suures õhupallis, mis põrgates mööda maad liigub ja ei puuduta kändusid. Me istume kahekesi seal pallis ja vaatame suurte silmadega ringi, kuidas mäed, jõed, puud, majad, resotranid, inimesed mööda tuhisevad. Oleme üritanud hoogu, võrreldes teiste reisidega, tagasi hoida, mis on ka hästi mõjunud, kuna jääb rohkem meelde ja uus jõuab kinnistuda. Buss sõidab Colombias mägede vahel ka hästi aeglaselt.