Saatuse, Jumala või Elu teed on kummalised. Me ei tahtnud alguses siia linna tullagi, aga millegi pärast juhtus nii, et jäime maha bussist, mis pidi meid rannikule viima. Lühidalt öeldes-kui me poleks nädal aega tagasi bussist maha jäänud, siis ei läheks me homme Galapagosele. Colombia võtmeisikuks oli Jimmy, aga Ecuadori isandaks on Mauricio. Maailm on väike-selgus et tema juures on peale meie ööbinud veel kaks eestlast, keda me loomulikult tunneme. Mauricio on väga mitmekülgne-ta oskab laulda, kitarri mängida, tulega mängida, mustkunsti teha, surfata ja parimaid reisisoovitusi jagada. Ööbisime tema maja katusel telgis. Kuna viimaste kuude jooksul on seal pidevalt reisijad elutsenud, siis on majaelanikud pahaseks saanud. Lõuna-ameeriklasena ta muidugi eitas kõike. Täna peitis ta meie seljakotid kurjade silmade eest ning öösel peame vaimudena majja hiilima. Tänu Mauriciole veetsime nädalavahetuse tuttava pere juures rannamajas. Meile õpetati, kuidas teha šokolaadi. Perel on oma kakao- ja banaanifarm ja kõige armsamad lapsed. Nende juures elas ka introverdist ameerika tüdruk, kellega ühise keele leidsime. Tänu temale hakkasime ameeriklastesse peaaegu hästi suhtuma. Inimesed maailmas on tegelikult väga sarnased. Igast uuest persoonist kumab midagi tuttavlikku ja kui hästi jarele mõelda, siis tundub nagu oleks kedagi sellist juba varem kohanud.
P.S. Liis! Avastasime, et meie toas oli sisalik.
No comments:
Post a Comment