Peaaegu igakord, kui Kalevis basseini tuli hüpata, kujutlesin end kusagil kaugel surfamas. Sellel nädalavahetusel olin seal kusagil kaugel-Montañitas-tõeliselt autentses surfilinnas eluagsete hipide ja maailma seljakotirändurite keskel. Kõik tingimused olid olemas: surfilaud, hea tuju, Halja, soe ookean ja mõnusalt muhe õpetaja. Esimene kord proovisin, tundsin lainet. Teine kord sain püsti. Kolmas kord olin õnnestumise õnnest õnnelik ja unustasin end täiesti. Laud ulpis vahu vahel ja mõtlemata, märkamata lõi tugev laine surfilaua mulle küljega kaelapihta. Sellest päevast kuni tänaseni ei suuda enam surfilauda näha. Kui silmad sulen, näen seda hoopi. Umbes sama juhtus lumelauaga. Ma ei tea, mis värk on, aga vahel on õnne, tavaliselt mitte. (Mari)
No comments:
Post a Comment