Mu isa ei pannudki väga mööda, kui viimase telefonikõne lopus naljaga ütles:“Vaata ise kuidas seal pommiaugus hakkama saad. Tuttlingenit ääristavad igast küljest rohelised mäed ja läbi linna voolab Donau jõgi. Tuttlingen on väike- siin on 1 kino, 1 veekeskus ja 1 linnagalerii. Kinokavas ei ole ühtegi väärtfilmi, veekeskus on remondis ja linnagalerii näitust kiikasin korraks üle ukse. Reede õhtul läksin jalutuskäigule, et Tuttlingeni ööeluga tutvuda. Ööelu koosnes ühest pubist raekojaplatsil. Puldis oli DJ, kes mängis lugusid alates hispaania räpist lõpetades technoga pooleks saksa joogilauludega. Istusin baarileti taha ja tundsin endal uudistavaid pilke. Tegemist oli ilmselgelt baariga, kus kõik kõiki tunnevad. Tellisin uhe õlle kirsimahlaga ning üritasin oma kohmetust varjata. Minu selja taga oli DJ ning puldi korval väänlesid kaks vanemat naist ühe meesterahvaga. Minu kõrval istus mees, kes konstantselt jõi: kokteil, õlu, pits kangemat jne. Tema tuim ilme sealjuures ei muutunud. Minu vastas üle baarileti istus paarike, kes poole tunni jooksul sõnakestki ei vahetanud. Ülejäänud baar oli täidetud räuskavate jorssidega. Mida aeg edasi, seda kõvemaks läks muusika ning aeg-ajalt tõusis rahvas püsti ja karjus sõnu kaasa.
Nii ma seal istusin ja nautisin kohalikku provintsikultuuri. Ja kusjuures tõesti nautisin.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment