Nädal aega tagasi pühapäevasel päeval läks koik harjumusparaselt. Kohvri pakkimine ilma pikemate kaalutlusteta, traditsiooniline isaga linnas käik ja siis kohv päikesepaistelises lennujaama lokaalis.
Maandusin Stuttgartis ja ootasin teist ohku, aga seda ei tulnudki. Mulle tundus et ohk seal oli sama, mis Eestis. Voibolla mitte sama, aga mitte ka erinev. Kui Stuttgarti kesklinna joudsin, tundsin väsimust. Vooras kohas orienteerumine votab palju energiat. Olin kogu pagasi jätnud rongijaama ja mul oli ainult käekott. Keegi korvalvaatajatest poleks eristanud mind sakslastest ja ma üritasin isegi peita seda turisti otsivat pilku- voibolla selleks et ise kiiremini kohaneda. Mul oli ka kaart, aga loin kohe vaatamiväärsustele käega. Lihtsalt jalutasin ja sattusin ühe muuseumi hoovi, kus toimus orkestri proov... ja see oligi see..Midagi muud polekski ma Stuttgartilt tahtnud.
Järgnevalt soitsin rongiga Tuttlingeni poole. Alati vooras kohas just rongi peal on mul pidev ärevus, et magan oma peatuse maha. Nii mööduski rongisoit rahutult, olgugi et alati 5 minutit enne peatust valjuhääldist koha nimi teatati. Astusin rongist välja ja silmasin kohe vanemat daami, kes oli mulle kokkuleppe kohaselt vastu tulnud. Juba esimese 5 minuti jooksul tundus, et tegemist on huvitava karakteriga. Kui me tema majja joudsime, pakkus ta mulle süüa ja kogu selle aja jooksul kui mina soin, joudis ta 10 korda korrutada, et ta unustas alguses ära, et ma tulema pidin ja et ta käis Stuttgartis oma nobu juures sünnipäeval ja et see päev oli tema jaoks kummaline. See jäi mu korvu kolama: „Tänane päev on kummaline, aga homme on kindlast parem“.Motlesin endamisi, et ta on kas hull voi…? PURJUS?!?! Jah ta oli purjus, kuid ikkagi terane. Ta äratas minus umbusku, tekitades samal ajal usaldust.
No comments:
Post a Comment