Täna on esimene päev pärast kolme nädalat Medellinis, mil on vaikne ja rahulik. Siiamaani tundub, et olen viibinud lõputus sündmuste keerises. Nädala sees ärkan igal hommikul kell 5:00. Esimene tund algab kell 6:00. Mitte keegi Kolumbias ei imesta, kui kurdan, et pean kella 6-ks tööle minema. On inimesi, kes peavad kell 4 või isegi 3:30 ärkama, selleks et õigeks ajaks tööle jõuda. Firmas on töötajaid, kes alustavad inglise keele tunniga kell 6:00 ja lõpetavad 18:00 õhtul ja mitte keegi ei kurda. See on päris kindlasti osa kolumbialaste identiteedist, et nad töötavad palju ja pidutsevad rajult. Samuti kuulsin hüüdlauset:”todo por pasear” ehk siis “kõik reisimise nimel”. Inimesed võivad pidutsemise või reisimise nimel veeta unetuid öid. Üleval aitab olla lahustuv kohv või aquardiente (29% -line aniisiviin). Kõik kolumbialased teavad, et Kolumbia kohv on maailma parim, aga millegi pärast joovad paljud ikkagi lahustuvat kohvi. Soetasin endale juba tüüpilise Itaalia kohvikannu, et kohalikke hüvesid nautida. Kummalisel kombel piirdun enamasti värske mahla või taimeteega, sest üritan pingsalt oma unerütmi hoida. Kohv on hoopiski nädalavahetuse nauding. Olen viimased kaks nädalat kiivalt kartuleid keetnud ja praadinud, sest eestlase kõht nõuab. Esimene nädal sõin põhiliselt kohalikku toitu: empanada'sid (maisitaignas kartuli kana jms. segu), arepa'sid (maisipätsid), kohalikku rooga la bandeja paisa, mis koosneb vorstikestest, hakklihast, ubadest, munast, riisist ja platanodest (soolane banaan). Raske on midagi rammusamat ette kujutada.
Ma olen sõbrunenud oma majakaaslaste Gloria ja Isabeliga, kes on firma omaniku õed. Nad tulevad perest, kus on 12 last ja seda on päris raske ette kujutada. Pere on Kolumbias oluline ja kõigi pereliikmetega hoitakse pidevalt ühendust. Kogu suhtlus tundub kuidagi vaba ja sundimatu ning inimesed on sõbralikud ja soojad. Tööl võetakse mind järk-järgult aina rohkem omaks, nii et osad õpilased juba kallistavad ja musitavad mind. Täna kutsus üks boss mind Gloriaga lõunale. Sõime suppi Mondongo, mis maitses ülihästi- see koosnes sealihast, kartulist, pekist ja supile sai lisada värsket avokaadot ning banaani ja koriandrit. Koriander on üks vähestest maitsetaimedest, mida ma süüa ei suuda, vähemalt mitte siis, kui see maitsena domineerib. Mulle küll teatati täna, et ma olen juba mitu nädalat koriandriga maitsestatud suppe söönud, nii et järelikult mingis koosluses see mulle maitseb.
Ma töötan perefirmas, nii et kolme nädala jooksul olen järk-järgult avastanud, et inglise keele tunnis käib mitu sugulast, omaniku naine, omaniku naise õde ja muidugi Gloria, kellega iga õhtu koos tuleme ja läheme. Inglise keele tunnid on enamasti hästi läinud, aga igas tunnis õpin ma ise midagi uut. Olen oma esimesed vead teinud ning harjutanud, kuidas klassi ees enesekindlust säilitada. Mulle meeldib õpetada ja mulle meeldivad Kolumbia õpilased. Juba esimene nädal ilmus minu lauale nimekiri asjadest, mida Medellinis teha võib ja olen saanud kutseid peole, matkale, jalgrattaga sõitma ja firmaüritusele, mis toimub 2 nädala pärast. See ei tähenda muidugi, et iga kutse jõustuks. Suurem osa õpilastest kutsub mind õpetajaks, sest enamik neist ei suuda siiamaani mu nime hääldada. Mina olen suutnud üllataval kombel 3 nädalaga peaaegu kõik 70 nime ära õppida : Juan Carlos, Andres Felipe, Carlos Jesus jne. Alumisel pildil on (vasakult Edwin, Isabel ja Gloria).
No comments:
Post a Comment