Algus

Ma tõesti poleks 4 aastat tagasi arvanud, et Kolumbiasse tagasi tulen ja eriti veel Medellini. Siin ma siis nüüd olen. Kõige raskem oli kohalejõudmine. Lennujaama jõudes olin surmväsinud, sest olin veetnud 28 tundi lennukites ja lennujaamades: Tallinn-Riia-Frankfurt-Santo Domingo-Panama City-Medellin. Mul ei olnud õrna aimugi, kas keegi tuleb vastu või mitte ja olin kogu selle aja mõttes valmistunud hostelisse minekuks. Piirivalveametnik ütles mulle kohe, et mul on turisti nägu ning andis mulle ülevaate hindadest ja transpordivõimalustest Medellini. Piilusin ukse vahelt ja nägin Felipet (poissi, kelle vastu olin eelnevalt püha viha tundnud kõikide nende vastamata e-mailide pärast). Sel hetkel andsin talle kõik andeks puhtalt sellepärast, et ta oli mulle vastu tulnud. Läksime tema koju Rionegrosse. Tema pere elas väikses tagasihoidlikus majas ning tema õel oli eelmisel õhtul just laps sündinud. Sõin oma esimese arepa (maisipätsike) ja jõin oma esimese mora mahla. Kõik tuli tuttav ette. Ütlesin avameelselt, et tuba, mida ta mulle oli pakkunud Medellini kõige poosemas linnaosas, on minu jaoks kallis. Ma olin eelnevalt arvanud, et ta oli välja mõelnud pettuskeemi, selleks et saada osa üürirahast oma tasku. Selgus, et tegu oli olnud hoopiski keelelise arusaamatusega ja El Poblado linnaosa on tõesti kallis. Ta tegi paar telefonikõnet ja pakkus mulle kaks korda odavamat tuba ühe AIESEC-i liikme tädi majas, mis asus firmast 10 minuti kaugusel. Olin nõus, kuid samal ajal ka murelik, sest mul ei olnud õrna aimugi, kes on see tädi. Hakkasime Felipega Medelini poole sõitma ja rääkisime elust ja olust. Ta küsis mult väga otsekoheselt, kas ma olin tema peale vihane olnud ja ütlesin, et jah. Mul oli hea meel, et saime asjad selgeks räägitud. Ma olin uimane, natuke merehaige mägedes tiirutamisest ja ühel hetkel hakkasin nägema Medellini esimesi kõrghooneid. Ma ei suutnud uskuda, et olen tagasi. Kohtusime ostukeskuses Dianaga (kelle tädi juurde ma pidin elama minema). Sain samal hetkel aru, et Diana on firmaomaniku tütar, kelle firmasse pidin tööle minema ja tädi ühtlasi firmaomaniku õde. Sel hetkel oli mul raske Felipest lahkuda, sest mul oli tema suhtes juba turvatunne tekkinud. Mul ei olnud enam energiat- lihtsalt istusin tagaistmel ja vaatasin, kuidas mööduvad majad, sillad, mootorrattad. Jõudsime tädi koju ja sain teada, et seal elavad veel koerad, kanaarilind ja papagoi. Mulle tundus mu tuba masendav ja tahtsin kohe magama minna, kuigi kell oli alles 18:00. Ärkasin kell 3 öösel. Umbes 3 tundi hiljem tuli Gloria (tädi) ja kutsus mu hommikusöögile. Temaga vesteldes tekkis mul tunne, et mulle võib see kodu veel meeldima hakata. Pildil on vaade maja terrassilt.