Suur plakat Pirita teel, mis reklaamib puhkusereisi võitmist Tarifale , ei osutunud meile. Meie auhinnaks olid Pablo, Bruno ja Jose. Mõnikord tundub, et kõik justkui korduks. Tarifal olime vimati jaanuaris, enne Marokosse minekut. Tookord ööbisime Pablo juures hotellitoas. Nüüdseks on tal korter mere ääres ja külalislahkus polnud kraadigi kahanenud. Kuna enne kella kümmet ei olnud õhtusoogist veel lõhnagi, siis hiilisime Haljaga aeg-ajalt külmakapi kallale, sest eestlase kõht karjub juba seitsme ajal. Mehed jagasid meile nõuandeid tulevase kokaraamatu jaoks ning andsid pärast ka toitu proovida. Kaks päeva oli meie paralt köök täis vahemere värskemaid toiduaineid. Sel nädalavahetusel elasime idüllis. Hommikuseks äratajaks olid merre hüpped, millele järgnes kohv vooditega rannabaaris, millest Halja ammu unistanud oli. Päeval mõtisklesime Lõuna-Ameerika reisieesmärkide üle ja õhtuks haaras meid juba rahutus uue järele ja pettumus, et sünnipäevalaps Sevillast tulemata jäi. Väikese tagasilöögi korvas Bruno õpetus mojitode valmistamisest. Meil oli seltskonnas huvitav staatus- naissõbrad. See tähendab vastastikku austust, kuid ühtlasi ka seda, et ööklubisse jõudes läheb igaüks oma teed. Kohtusime poisiga, kes oli Colombias elanud ning saime veel paar kasulikku nõuannet. Kella nelja ajal kodu poole kõndides jäi Mcdonalds õnneks leidmata ja Halja isu friikate jarele korvas ööujumine basseinis. Poisid jõudsid koju siis, kui meie ärkasime.
P.S. Üks pilt on Liisile pühendatud:)
No comments:
Post a Comment