Magamata öö Milano lennujaamas ei kahandanud entusiasmi ega õnnetunnet jõudes Sevillasse. Tundsin juba ette, et seal saab olla vähemalt sama hea kui jaanuaris. Ja etteruttavalt võib öelda, et ma ei pidanud pettuma. Mind ootas Anu mõnus kodu ning sellise väsimuse peale ei seganud und isegi 40-kraadine kuumus. Läksime välja juba kaheksa ajal, mis oli vägagi vara, arvestades et inimesed hakkavad pidutsema alles pärast südaööd. Parast värskendavat siidrit ja ergutavat kohvi, ootasime sõpru, kes olid pidanud kohal olema juba tund aega tagasi. See on Hispaanias täpselt sama normaalne kui see, et 25-aastasele poistele helistavad südaöö paiku emad, kes tahavad laste eluga ikka kursis olla. Parast klaasikest veini hakkasin paremini aru saama hispaania keelest ning suutsin ise ka sõna sekka öelda. Veel veini, veel naeru ning jõudsime kohta millest sai õhtu nael-RISTIISA baar. Kontingendi moodustasid umbes sellised vanamehed, nagu see punase särgiga. Ja küll oli poistel huvitav kui nii kogenud tegelased neile elutarkust jagasid. Üks mees teatas meile, et tema on loonud Macarena loo, aga kõige selle kõrval on ta ikkagi tavaline inimene. Jõime jooki "sangria de Jesus" ehk siis jumala veri, mille nimi räägib enda eest. Vaatamata väiksele väsimusele, sõitsime järgmisel päeval Tarifale. Jätkub...
No comments:
Post a Comment