Suguvõsa kokkutulek

Pühapäeval käisin Gloria, Isabeli ja firmaomaniku suguvõsa kokkutulekul. Kokku oli umbes 50 inimest ja nad ütlesid, et paljud jäid tulemata. Gloria ja Isabel tulevad perest, kus on 12 õde ja venda. Nende tädil oli sünnipäev- ta sai 80 aastaseks. Kokkutuleku jaoks oli üüritud salong, kust oli vaade mägedele- vahepeal nägin akendest huvitavat efekti- ühel pool hoonet sadas vihma ja teisel pool hoonet mitte- see pidi Medellinis küllaltki tavaline olema. Sünnipäev algas missaga- suurem osa inimestest Kolumbias on usklikud- vähemalt formaalselt. Tänaval näeb ikka aeg-ajalt inimesi, kes risti ette löövad. Muidugi usklikkus varieerub oma konservatiivsuses. Firmas on inimesi, kes ei tarbi alkoholi ega reosta oma meelt vulgaarsustega (ei kasuta roppe sõnu). Teine äärmus on jällegi kurjategijad, kes agaralt oma pattude eest andestust paluvad. Ma usun, et vajan veel aega, selleks et aru saada, mida religioon inimeste jaoks täpselt tähendab. Missale järgnes lõuna ja sünnipäevalaul. Viimased kolm tundi üritusest inimesed tantsisid ja see teeb tõesti kadedaks, kuidas inimesed tantsida oskavad. Ma loodan, et järgmisest nädalast alustan lõpuks tantsutundidega- see on meil juba pikka aega plaanis olnud. Pärast üritust pidime koju minema, aga nagu tavaliselt- viimasel hetkel plaan muutus. Gloria ja Isabel olid küll meeletult väsinud, aga selleks et vennaga (firmaomanikuga) häid suhteid hoida, otsustasid nad ikkagi tema juurde minna. Olin juba äärepealt üksi koju minemas, aga läksin siiski kaasa. See, mis Luis Eduardo juures toimus, oli täielik kaos. Umbes 20 inimest lihtsalt tantsis ja juubeldas nii kuidas juhtus ja mult küsiti vähemalt 10 korda, kas ma olen ikka rahul ja mind kostitati toidu ja joogiga. Lõpuks otsustasid nad anda mulle peres staatuse: adopteeritud õde. Pere on Kolumbias tõesti oluline. Näiteks üks 27 aastane töökaaslane tuli paar aastat tagasi Medellini elama ja tundis ennast üksikuna- seetõttu tuli ka tema pere siia elama. Suurem osa minuvanustest inimestest elab oma perega. Perekonnapea on vähemalt siin Antiookias alati naine- ema ütleb viimase sõna. Probleem on selles, et poistele ei anta vastutust ja emad on kõikide pruutide peale armukadedad. Paljud mehed on lihtsalt elu lõpuni lühikestes ebastabiilsetes suhetes naistega ega suudagi ise oma elus tähtsaid otsuseid vastu võtta. Näiteks firmas on väga palju üle 30 aastaseid mehi, kes oma emaga elavad ja see on täiesti normaalne. Pere on inimeste lahutamatu osa ning pere nõuannetega arvestatakse alati elu tähtsaid otsuseid vastu võttes. Muide pruute ega peikasid suhte alguses naljalt koju ei viida. Medellinis on meeletult palju motelle ja reeglina veedavad paarid oma armuööd esimese aasta jooksul motellides. Ka pidutsemise mõttes on Kolumbias kaks äärmust- on inimesi, kes kulistavad rummi ja aquardientet, aga samas on ka väga palju karsklasi. Kolumbialased tervikuna joovad ja suitsetavad kindlalt vähem kui eestlased. Näiteks õdede suurest perest ei suitseta mitte keegi. Peol oli küll alkoholi, aga keegi ei olnud maani täis. Kolumbialased on tõesti kuumaverelised ja võibolla sellepärast ei ole neil nii palju alkoholi vaja.

Kultuurist

Reede õhtul töölt tulles olin valmis magama minema, aga kui koju jõudsin olid Isabel ja Gloria minekuvalmis, kaasas kolm pudelit rummi ja kast jääga. Ma ei saa mainimata jätta, et nad olid enne kindlalt väitnud, et nad sel õhtul välja ei lähe. Läksime vabaõhuüritusele, kus tantsiti ja lauldi trova'sid. Trovad on improviseeritud laulukesed, mis peavad järgima kindlat rütmi. Laval võistlevad omavahel kaks inimest- neile antakse ette üks kindel fraas, millega improviseeritud laulujupp peab lõppema. Kindla aja kestel peavad nad üksteist lauludega üle trumpama- naljatatakse päevakajaliste sündmuste ja üksteise üle. Laval on ka kolm kohtunikku, kes pidevalt järgivad, et võistlejad riimidest ja õigest silpide arvust kinni peaksid. Üritus lõppes sellega, et publik hakkas tantsima. Üldiselt on Kolumbias nii, et plaanid võivad iga hetk muutuda, aga kummalisel viisil ei ole see mind veel häirinud. Eile, kui ma Andres Felipe (töökaaslane) ja tema perega ülikooli muuseumisse läksin, imestas ta tõsiselt, et ma polnud meie kohtumist ära jätnud (arvestades reedest pidutsemist). Ta ütles mulle otsesõnu, et see on normaalne, et inimesed pidevalt plaane muudavad. Tegelikult oli meil sel nädalavahetusel plaanis laupäeva õhtul tantsima minna ja pühapäeval linnast välja, aga siin ma nüüd siis istun ja kirjutan hoopis blogi. Inimesed jäävad ka tihti hiljaks. Näiteks ükskord istusime Gloriaga hommikulauas ja jõime kohvi- kell oli 10. Ta ootas klienti, kes pidi 9ks jõudma. Tööl muutuvad inimesed iga nädalaga aina lähedasemaks. Päras hommikust tundi, söön tavaliselt töökaaslastega hommikust. Enamasti unustan ma hommikusöögi kaasa võtta, aga ikka ilmuvad minu ette erinevad kohalikud saiakesed ja puuviljad. Enamasti õpetatakse mulle mõni uus hispaaniakeelne väljend või naljatatakse kultuuriliste erinevuste üle. P.S. Täna hommikul tahtsin Isabeli tema armuvalus lohutada ja öelda, et “Vaata, väljas on ilus ilm.” Samal hetkel tuli mulle meelde, et üldiselt on iga päev ilus ilm. (Pildil on Andres Felipe poeg Benjamin) Trovadest: http://www.youtube.com/watch?v=fpIQ7d7k4AM

Igapäeva elu

Täna on esimene päev pärast kolme nädalat Medellinis, mil on vaikne ja rahulik. Siiamaani tundub, et olen viibinud lõputus sündmuste keerises. Nädala sees ärkan igal hommikul kell 5:00. Esimene tund algab kell 6:00. Mitte keegi Kolumbias ei imesta, kui kurdan, et pean kella 6-ks tööle minema. On inimesi, kes peavad kell 4 või isegi 3:30 ärkama, selleks et õigeks ajaks tööle jõuda. Firmas on töötajaid, kes alustavad inglise keele tunniga kell 6:00 ja lõpetavad 18:00 õhtul ja mitte keegi ei kurda. See on päris kindlasti osa kolumbialaste identiteedist, et nad töötavad palju ja pidutsevad rajult. Samuti kuulsin hüüdlauset:”todo por pasear” ehk siis “kõik reisimise nimel”. Inimesed võivad pidutsemise või reisimise nimel veeta unetuid öid. Üleval aitab olla lahustuv kohv või aquardiente (29% -line aniisiviin). Kõik kolumbialased teavad, et Kolumbia kohv on maailma parim, aga millegi pärast joovad paljud ikkagi lahustuvat kohvi. Soetasin endale juba tüüpilise Itaalia kohvikannu, et kohalikke hüvesid nautida. Kummalisel kombel piirdun enamasti värske mahla või taimeteega, sest üritan pingsalt oma unerütmi hoida. Kohv on hoopiski nädalavahetuse nauding. Olen viimased kaks nädalat kiivalt kartuleid keetnud ja praadinud, sest eestlase kõht nõuab. Esimene nädal sõin põhiliselt kohalikku toitu: empanada'sid (maisitaignas kartuli kana jms. segu), arepa'sid (maisipätsid), kohalikku rooga la bandeja paisa, mis koosneb vorstikestest, hakklihast, ubadest, munast, riisist ja platanodest (soolane banaan). Raske on midagi rammusamat ette kujutada. Ma olen sõbrunenud oma majakaaslaste Gloria ja Isabeliga, kes on firma omaniku õed. Nad tulevad perest, kus on 12 last ja seda on päris raske ette kujutada. Pere on Kolumbias oluline ja kõigi pereliikmetega hoitakse pidevalt ühendust. Kogu suhtlus tundub kuidagi vaba ja sundimatu ning inimesed on sõbralikud ja soojad. Tööl võetakse mind järk-järgult aina rohkem omaks, nii et osad õpilased juba kallistavad ja musitavad mind. Täna kutsus üks boss mind Gloriaga lõunale. Sõime suppi Mondongo, mis maitses ülihästi- see koosnes sealihast, kartulist, pekist ja supile sai lisada värsket avokaadot ning banaani ja koriandrit. Koriander on üks vähestest maitsetaimedest, mida ma süüa ei suuda, vähemalt mitte siis, kui see maitsena domineerib. Mulle küll teatati täna, et ma olen juba mitu nädalat koriandriga maitsestatud suppe söönud, nii et järelikult mingis koosluses see mulle maitseb. Ma töötan perefirmas, nii et kolme nädala jooksul olen järk-järgult avastanud, et inglise keele tunnis käib mitu sugulast, omaniku naine, omaniku naise õde ja muidugi Gloria, kellega iga õhtu koos tuleme ja läheme. Inglise keele tunnid on enamasti hästi läinud, aga igas tunnis õpin ma ise midagi uut. Olen oma esimesed vead teinud ning harjutanud, kuidas klassi ees enesekindlust säilitada. Mulle meeldib õpetada ja mulle meeldivad Kolumbia õpilased. Juba esimene nädal ilmus minu lauale nimekiri asjadest, mida Medellinis teha võib ja olen saanud kutseid peole, matkale, jalgrattaga sõitma ja firmaüritusele, mis toimub 2 nädala pärast. See ei tähenda muidugi, et iga kutse jõustuks. Suurem osa õpilastest kutsub mind õpetajaks, sest enamik neist ei suuda siiamaani mu nime hääldada. Mina olen suutnud üllataval kombel 3 nädalaga peaaegu kõik 70 nime ära õppida : Juan Carlos, Andres Felipe, Carlos Jesus jne. Alumisel pildil on (vasakult Edwin, Isabel ja Gloria).

Algus

Ma tõesti poleks 4 aastat tagasi arvanud, et Kolumbiasse tagasi tulen ja eriti veel Medellini. Siin ma siis nüüd olen. Kõige raskem oli kohalejõudmine. Lennujaama jõudes olin surmväsinud, sest olin veetnud 28 tundi lennukites ja lennujaamades: Tallinn-Riia-Frankfurt-Santo Domingo-Panama City-Medellin. Mul ei olnud õrna aimugi, kas keegi tuleb vastu või mitte ja olin kogu selle aja mõttes valmistunud hostelisse minekuks. Piirivalveametnik ütles mulle kohe, et mul on turisti nägu ning andis mulle ülevaate hindadest ja transpordivõimalustest Medellini. Piilusin ukse vahelt ja nägin Felipet (poissi, kelle vastu olin eelnevalt püha viha tundnud kõikide nende vastamata e-mailide pärast). Sel hetkel andsin talle kõik andeks puhtalt sellepärast, et ta oli mulle vastu tulnud. Läksime tema koju Rionegrosse. Tema pere elas väikses tagasihoidlikus majas ning tema õel oli eelmisel õhtul just laps sündinud. Sõin oma esimese arepa (maisipätsike) ja jõin oma esimese mora mahla. Kõik tuli tuttav ette. Ütlesin avameelselt, et tuba, mida ta mulle oli pakkunud Medellini kõige poosemas linnaosas, on minu jaoks kallis. Ma olin eelnevalt arvanud, et ta oli välja mõelnud pettuskeemi, selleks et saada osa üürirahast oma tasku. Selgus, et tegu oli olnud hoopiski keelelise arusaamatusega ja El Poblado linnaosa on tõesti kallis. Ta tegi paar telefonikõnet ja pakkus mulle kaks korda odavamat tuba ühe AIESEC-i liikme tädi majas, mis asus firmast 10 minuti kaugusel. Olin nõus, kuid samal ajal ka murelik, sest mul ei olnud õrna aimugi, kes on see tädi. Hakkasime Felipega Medelini poole sõitma ja rääkisime elust ja olust. Ta küsis mult väga otsekoheselt, kas ma olin tema peale vihane olnud ja ütlesin, et jah. Mul oli hea meel, et saime asjad selgeks räägitud. Ma olin uimane, natuke merehaige mägedes tiirutamisest ja ühel hetkel hakkasin nägema Medellini esimesi kõrghooneid. Ma ei suutnud uskuda, et olen tagasi. Kohtusime ostukeskuses Dianaga (kelle tädi juurde ma pidin elama minema). Sain samal hetkel aru, et Diana on firmaomaniku tütar, kelle firmasse pidin tööle minema ja tädi ühtlasi firmaomaniku õde. Sel hetkel oli mul raske Felipest lahkuda, sest mul oli tema suhtes juba turvatunne tekkinud. Mul ei olnud enam energiat- lihtsalt istusin tagaistmel ja vaatasin, kuidas mööduvad majad, sillad, mootorrattad. Jõudsime tädi koju ja sain teada, et seal elavad veel koerad, kanaarilind ja papagoi. Mulle tundus mu tuba masendav ja tahtsin kohe magama minna, kuigi kell oli alles 18:00. Ärkasin kell 3 öösel. Umbes 3 tundi hiljem tuli Gloria (tädi) ja kutsus mu hommikusöögile. Temaga vesteldes tekkis mul tunne, et mulle võib see kodu veel meeldima hakata. Pildil on vaade maja terrassilt.

Tagantjärele Tuttlingenist

Kirjutatud (21.08.2010)

Pilt Tuttlingenist on kolme nädalaga oluliselt muutunud. Jaotaksin muljed Tuttlingenist lähtuvalt inimestest, kelle läbi olen seda linna tundma õppinud.

Tuttlingen isaga koosneb imearmsatest restoranidest ja õhtusöökidest. Isaga kogesin Tuttlingenit külalisena. Isa Tuttlingenis ööbitakse hotellides, sõidetakse taksoga ja lõunastatakse klaasist ärihoonetes. Isa Tuttlingenis sain teada, et väliselt väike Tuttlingen on kuulus firmade poolest, kes toodavad arstiinstrumente- alates väikestest perefirmadest ja lõpetades suurte kontsernidega.

Tuttlingen Aesculapi praktikantidega- Aesculap on Karl Storzi kõige suurem konkurent ja tähtsamate ametipostide inimesed naljalt ühes lauas ei söö. Praktikandid madalal redelipulgal ei pea õnneks veel suurte firmade poliitika pärast muret tundma. Küll aga saab ka juba noorte Aesculapi praktikantide seas nalja kui nende hulka satub üksik Karl Storzi praktikant. Noorte Tuttlingenis istun rannabaaris Doonau ääres ja joon õlut kirsimahlaga. Noorte Tuttlingenis käiakse iiri pubis, erineva auraga tänavakohvikutes ja väljasõitudel. Noorte Tuttlingenis tunnen ennast iseendana.

Frau Schneideri Tuttlingen- koosneb enamasti majast number 56 tänaval Stuttgarter Strasse. Frau Schneideri Tuttlingenis lüpstakse noortelt vaestelt praktikantidelt raha. Frau Schneideri Tuttlingenis tekib ahistatud tunne, sest seda vana alkohoolikust nõida ei saa usaldada. Kord naeratab ta süütult ja luban kõik vaeste praktikantide heaks teha- teen neile süüa, sõidutab poodi ja ostab vihmavarju ning muu eluks vajaliku. Teinekord jälle kriiskab Frau Schneider nagu poolearuline, ei taha vaestele praktikantidele süüa anda, tõstab nende asju ümber ning ähvardab väljakolimiskäsuga. Frau Schneideri Tuttlingenis liiguvad noorte seas legendid ning kõigil, kes on tema juures elanud teavad rääkida vähemalt ühte närvekõditavat lugu. Frau Schneideri Tuttlingen mulle ei meeldi, aga pean siin veel nädal aega vastu pidama.

Peetrikese ja Katarina Tuttlingen- koosneb väga suurest korteris kesklinnas, mille rõdult avaneb vaade punastele katustele ja akendest võib näha rahulikku Doonau jõge. Peetrikese ja Katarina Tuttlingenis käiakse igal reedel ühes kindlas kohvikus saiakesi söömas. Nädalavahetustel sõidetakse Alpidesse ja muudesse looduskaunitesse kohtadesse ning nädalalõppudel õhtustatakse koos vanematega. Ka Peetrikese vanemate Tuttlingen koosnes kord samast suurest korterist kesklinnas, mille all oli praksis, kus Peetrikese isa hambaarstina töötas. Nüüd võib korteris näha suurt Eesti lippu, baarikappi erinevate eesti viinadega ning plaadiriiulit, kus hakkavad silma Dagö ja teiste eesti artistide cd-d. Ukse avab Peetrike, kelle seljas on eesti lipuga särk ning kes ei taha aastat Eestis kuidagi unustada.

Töö Tuttlingen- koosneb Peetrikese rattaga tööle kihutamisest, mitmest papptopsist automaadikohvist, mõnikord tervest päevast vaikusest ja erutusest, kui miski selle vaikuse lõhub, ebaotstarbekast viisakusest, lõpututest kvaliteedidokumentidest (mida arvutisse kannan ja mida ka mõnikord unes näen), erinevatest inimestest, kelle suu naerule kisub kui neil on eesti firmaga mingi seos olnud. Töö Tuttlingenis on lõunasöögiks saiake supermarketist ja mõnikord järgneb sellele pool tundi kuskil katuse all passimist, sest olen oma vihmavarju büroosse unustanud ja läbimärjana ei taha tööle tagasi jõuda. Töö Tuttlingenis paneb imestama see kuivõrd tuimad võivad inimesed olla ja topeltrõõmu tekitab see, kui kellestki peegeldub natukene soojust selles pealtnäha tõsises inimsüsteemis.


Minu Tuttlingen koosneb kõigist eelnevatest piltidest ja veel väga paljudest mõtetest, mis siia kirjutisse enam ei mahu.

Transnistria

Esimene mulje Tuttlingenist

Mu isa ei pannudki väga mööda, kui viimase telefonikõne lopus naljaga ütles:“Vaata ise kuidas seal pommiaugus hakkama saad. Tuttlingenit ääristavad igast küljest rohelised mäed ja läbi linna voolab Donau jõgi. Tuttlingen on väike- siin on 1 kino, 1 veekeskus ja 1 linnagalerii. Kinokavas ei ole ühtegi väärtfilmi, veekeskus on remondis ja linnagalerii näitust kiikasin korraks üle ukse. Reede õhtul läksin jalutuskäigule, et Tuttlingeni ööeluga tutvuda. Ööelu koosnes ühest pubist raekojaplatsil. Puldis oli DJ, kes mängis lugusid alates hispaania räpist lõpetades technoga pooleks saksa joogilauludega. Istusin baarileti taha ja tundsin endal uudistavaid pilke. Tegemist oli ilmselgelt baariga, kus kõik kõiki tunnevad. Tellisin uhe õlle kirsimahlaga ning üritasin oma kohmetust varjata. Minu selja taga oli DJ ning puldi korval väänlesid kaks vanemat naist ühe meesterahvaga. Minu kõrval istus mees, kes konstantselt jõi: kokteil, õlu, pits kangemat jne. Tema tuim ilme sealjuures ei muutunud. Minu vastas üle baarileti istus paarike, kes poole tunni jooksul sõnakestki ei vahetanud. Ülejäänud baar oli täidetud räuskavate jorssidega. Mida aeg edasi, seda kõvemaks läks muusika ning aeg-ajalt tõusis rahvas püsti ja karjus sõnu kaasa.
Nii ma seal istusin ja nautisin kohalikku provintsikultuuri. Ja kusjuures tõesti nautisin.