Reisujanu

Tagantjärele Tuttlingenist

2010-12-16T15:44:00.008+02:00

Kirjutatud (21.08.2010)

Pilt Tuttlingenist on kolme nädalaga oluliselt muutunud. Jaotaksin muljed Tuttlingenist lähtuvalt inimestest, kelle läbi olen seda linna tundma õppinud.

Tuttlingen isaga koosneb imearmsatest restoranidest ja õhtusöökidest. Isaga kogesin Tuttlingenit külalisena. Isa Tuttlingenis ööbitakse hotellides, sõidetakse taksoga ja lõunastatakse klaasist ärihoonetes. Isa Tuttlingenis sain teada, et väliselt väike Tuttlingen on kuulus firmade poolest, kes toodavad arstiinstrumente- alates väikestest perefirmadest ja lõpetades suurte kontsernidega.

Tuttlingen Aesculapi praktikantidega- Aesculap on Karl Storzi kõige suurem konkurent ja tähtsamate ametipostide inimesed naljalt ühes lauas ei söö. Praktikandid madalal redelipulgal ei pea õnneks veel suurte firmade poliitika pärast muret tundma. Küll aga saab ka juba noorte Aesculapi praktikantide seas nalja kui nende hulka satub üksik Karl Storzi praktikant. Noorte Tuttlingenis istun rannabaaris Doonau ääres ja joon õlut kirsimahlaga. Noorte Tuttlingenis käiakse iiri pubis, erineva auraga tänavakohvikutes ja väljasõitudel. Noorte Tuttlingenis tunnen ennast iseendana.

Frau Schneideri Tuttlingen- koosneb enamasti majast number 56 tänaval Stuttgarter Strasse. Frau Schneideri Tuttlingenis lüpstakse noortelt vaestelt praktikantidelt raha. Frau Schneideri Tuttlingenis tekib ahistatud tunne, sest seda vana alkohoolikust nõida ei saa usaldada. Kord naeratab ta süütult ja luban kõik vaeste praktikantide heaks teha- teen neile süüa, sõidutab poodi ja ostab vihmavarju ning muu eluks vajaliku. Teinekord jälle kriiskab Frau Schneider nagu poolearuline, ei taha vaestele praktikantidele süüa anda, tõstab nende asju ümber ning ähvardab väljakolimiskäsuga. Frau Schneideri Tuttlingenis liiguvad noorte seas legendid ning kõigil, kes on tema juures elanud teavad rääkida vähemalt ühte närvekõditavat lugu. Frau Schneideri Tuttlingen mulle ei meeldi, aga pean siin veel nädal aega vastu pidama.

Peetrikese ja Katarina Tuttlingen- koosneb väga suurest korteris kesklinnas, mille rõdult avaneb vaade punastele katustele ja akendest võib näha rahulikku Doonau jõge. Peetrikese ja Katarina Tuttlingenis käiakse igal reedel ühes kindlas kohvikus saiakesi söömas. Nädalavahetustel sõidetakse Alpidesse ja muudesse looduskaunitesse kohtadesse ning nädalalõppudel õhtustatakse koos vanematega. Ka Peetrikese vanemate Tuttlingen koosnes kord samast suurest korterist kesklinnas, mille all oli praksis, kus Peetrikese isa hambaarstina töötas. Nüüd võib korteris näha suurt Eesti lippu, baarikappi erinevate eesti viinadega ning plaadiriiulit, kus hakkavad silma Dagö ja teiste eesti artistide cd-d. Ukse avab Peetrike, kelle seljas on eesti lipuga särk ning kes ei taha aastat Eestis kuidagi unustada.

Töö Tuttlingen- koosneb Peetrikese rattaga tööle kihutamisest, mitmest papptopsist automaadikohvist, mõnikord tervest päevast vaikusest ja erutusest, kui miski selle vaikuse lõhub, ebaotstarbekast viisakusest, lõpututest kvaliteedidokumentidest (mida arvutisse kannan ja mida ka mõnikord unes näen), erinevatest inimestest, kelle suu naerule kisub kui neil on eesti firmaga mingi seos olnud. Töö Tuttlingenis on lõunasöögiks saiake supermarketist ja mõnikord järgneb sellele pool tundi kuskil katuse all passimist, sest olen oma vihmavarju büroosse unustanud ja läbimärjana ei taha tööle tagasi jõuda. Töö Tuttlingenis paneb imestama see kuivõrd tuimad võivad inimesed olla ja topeltrõõmu tekitab see, kui kellestki peegeldub natukene soojust selles pealtnäha tõsises inimsüsteemis.

Minu Tuttlingen koosneb kõigist eelnevatest piltidest ja veel väga paljudest mõtetest, mis siia kirjutisse enam ei mahu.

Transnistria

2010-07-29T16:14:00.006+03:00

Esimene mulje Tuttlingenist

2010-07-29T13:30:00.002+03:00

Mu isa ei pannudki väga mööda, kui viimase telefonikõne lopus naljaga ütles:“Vaata ise kuidas seal pommiaugus hakkama saad. Tuttlingenit ääristavad igast küljest rohelised mäed ja läbi linna voolab Donau jõgi. Tuttlingen on väike- siin on 1 kino, 1 veekeskus ja 1 linnagalerii. Kinokavas ei ole ühtegi väärtfilmi, veekeskus on remondis ja linnagalerii näitust kiikasin korraks üle ukse. Reede õhtul läksin jalutuskäigule, et Tuttlingeni ööeluga tutvuda. Ööelu koosnes ühest pubist raekojaplatsil. Puldis oli DJ, kes mängis lugusid alates hispaania räpist lõpetades technoga pooleks saksa joogilauludega. Istusin baarileti taha ja tundsin endal uudistavaid pilke. Tegemist oli ilmselgelt baariga, kus kõik kõiki tunnevad. Tellisin uhe õlle kirsimahlaga ning üritasin oma kohmetust varjata. Minu selja taga oli DJ ning puldi korval väänlesid kaks vanemat naist ühe meesterahvaga. Minu kõrval istus mees, kes konstantselt jõi: kokteil, õlu, pits kangemat jne. Tema tuim ilme sealjuures ei muutunud. Minu vastas üle baarileti istus paarike, kes poole tunni jooksul sõnakestki ei vahetanud. Ülejäänud baar oli täidetud räuskavate jorssidega. Mida aeg edasi, seda kõvemaks läks muusika ning aeg-ajalt tõusis rahvas püsti ja karjus sõnu kaasa.
Nii ma seal istusin ja nautisin kohalikku provintsikultuuri. Ja kusjuures tõesti nautisin.

Saksamaa

2010-07-28T18:26:00.002+03:00

Nädal aega tagasi pühapäevasel päeval läks koik harjumusparaselt. Kohvri pakkimine ilma pikemate kaalutlusteta, traditsiooniline isaga linnas käik ja siis kohv päikesepaistelises lennujaama lokaalis.
Maandusin Stuttgartis ja ootasin teist ohku, aga seda ei tulnudki. Mulle tundus et ohk seal oli sama, mis Eestis. Voibolla mitte sama, aga mitte ka erinev. Kui Stuttgarti kesklinna joudsin, tundsin väsimust. Vooras kohas orienteerumine votab palju energiat. Olin kogu pagasi jätnud rongijaama ja mul oli ainult käekott. Keegi korvalvaatajatest poleks eristanud mind sakslastest ja ma üritasin isegi peita seda turisti otsivat pilku- voibolla selleks et ise kiiremini kohaneda. Mul oli ka kaart, aga loin kohe vaatamiväärsustele käega. Lihtsalt jalutasin ja sattusin ühe muuseumi hoovi, kus toimus orkestri proov... ja see oligi see..Midagi muud polekski ma Stuttgartilt tahtnud.
Järgnevalt soitsin rongiga Tuttlingeni poole. Alati vooras kohas just rongi peal on mul pidev ärevus, et magan oma peatuse maha. Nii mööduski rongisoit rahutult, olgugi et alati 5 minutit enne peatust valjuhääldist koha nimi teatati. Astusin rongist välja ja silmasin kohe vanemat daami, kes oli mulle kokkuleppe kohaselt vastu tulnud. Juba esimese 5 minuti jooksul tundus, et tegemist on huvitava karakteriga. Kui me tema majja joudsime, pakkus ta mulle süüa ja kogu selle aja jooksul kui mina soin, joudis ta 10 korda korrutada, et ta unustas alguses ära, et ma tulema pidin ja et ta käis Stuttgartis oma nobu juures sünnipäeval ja et see päev oli tema jaoks kummaline. See jäi mu korvu kolama: „Tänane päev on kummaline, aga homme on kindlast parem“.Motlesin endamisi, et ta on kas hull voi…? PURJUS?!?! Jah ta oli purjus, kuid ikkagi terane. Ta äratas minus umbusku, tekitades samal ajal usaldust.

Inimõiguste näitus

2010-07-27T19:14:00.002+03:00

Ängistus

2010-07-27T19:08:00.002+03:00

Klooster ja vein

2010-07-27T18:54:00.004+03:00

Laager ja tema inimesed

2010-07-27T18:50:00.003+03:00

Bucharest

2010-07-27T18:35:00.003+03:00

Riia

2010-07-19T17:22:00.006+03:00

Aega on vaja, et mõelda. Tagasi Eestis ning folgile sõitvas bussis leidsin esimese vabama hetke. Blogi-kirjutamise küsimustes algas kõik ikka samamoodi. Miks ma üldse seda teen? Mälestuseks. Kellele, endale või teistele? Haljale:)
Kuna Halja saatis mind reisi eelõhtul teele palvega või rohkem isegi käsku meenutava sooviga, et ma Lõuna-Ameerikat jätkata ei unustaks. Järgmisel hommikul sõitsingi Riiga, meeles Halja oma Randvere suvisel majatrepil, viimase poole aasta Tartu koduriietega seismas ja hüüdmas "blogi". Füüsiliselt olin üksi, võib-olla ma isegi tahtsin endaga reisida, teada, mis tunne on?

Riias veedetud päev oli varutud Lõuna-Ameerikas lennukitest mahajäämise laviini alla sattumise pärast. Nõnda ma siis jalutasin seal, meie naabrite pealinnas, kellega me tihti ei suhtle ja kellest me tegelikult midagi suurt ei tea.
Kujutasin ette, et ma olen lätlane, kes hispaanlastele Riias giidiks on. Näitaksin turistidele samuti Toomkirikut, mida baltisaksa aadlivapid ehivad.
Mustpeade maja ka. Me ei ole nii erinevad, kui arvame.

Kui ma Riia vanalinnas töötaksin, sööksin tihti kõige odavamat shusit

ja kasutaksin rattalaenutust.

Võib-olla ma saaksin siis lõpuks ka aru, miks eestlased lätlasi kuuevarbalisteks kutsuvad?

Lõputu lõpp

2009-10-29T20:24:00.002+02:00

Meie reisi näiline algus ja lõpp oli Juan-Carlose, Sandra, Danieli, Guillermo ja Jimmyga, keda uuesti hoopis Limas kohtasime ja mitte enam Bogotas, kuna see nädalavahetus oli ta Miamisse sõitnud.
Jimmyiga Limas kaks kuud tagasi:

Kõik algas tegelikult 1. septembril aasta aega tagasi, kui üks õhtu enne Hispaaniasse elama minemist valisin esimest öökohta Sevillas prantslasest paari või portugallasest Bruno vahel. Valisin rahulikkuse, tagasihoidlikkuse asemel elumehe Bruno. Otsus tähendas tõelise sõbra Marcose juurde jõudmist Hispaanias ja kõiki colombialasi, keda kohtasime ja võib-olla tulevikus kohtame. Ma ei tea, kas saan neid inimesi meie sõpradeks nimetada, aga meelde jäävad nad igatahes rohkem kui teised. Kui oleksin aasta eest teadnud seda teed, siis oleksin sama valinud. Kõik rikastasid meie maalmapilti oma elulooga ja iseloomuga.
Juan-Carlose ja Sandra juures lõunasöögil:

Esimese nädala reisist elasime Juan-Carlose ja Sandra juures. Nüüd külastasime neid viimasel päeval Bogotas lõunasöögi ajal, kui meie neile kiire ülevaate reisit tegime ja nemad oma tegemistest jutustasid. Suuri tundeid ei olnud kummalgi poolel, aga viisakaks hüvastijatuks naeratasime kõik siiski soojalt.
Gullermoga Calis kolm kuud tagasi:

Guillermo, kelle juures me Calis nädalavahetuse veetsime ja majapidu korraldada aitasime, oli Bogotasse tulnud disainibüroose tööle. Hüvastijätuks käisime väljas ja Bogota üliõpilaselu vaatamas.

Danieliga veetsime rohkem aega. Meie olime võlutud tema šarmist ja osavusest. Tal oli jutustada kütkestavaid lugusid oma motorratta, paadi, sukeldumise ja piloodi lubade kasutamisest, samuti mediteerimisest, reikist ja kõigest muust maailmas.
Laupäeval pidime tagasi hakkama lendama ja ilusad sügispäevad armsa Adriaga Barcelonas veetma. Jätsime heldimusega Bogotaga hüvasti. Meid ootas hoopis Bogota meeldimise tõeline proov, sest meie lend tühistati ja saatus andis veel kolm päeva. Plaanisime need kolm päeva tõesti Barcelonas Adriale kulutada ja seda oleks me tegelikult ka eelistanud.
Alles pärast nelja kuud hakkasime mõistma, kuidas inimsed Lõuna-Ameerikas mõtlevad. Muidu oleks lahkunud Bogotast illusiooniga ja selle tundega oleks olnud lihtsam külm talv üle elada. Samas nüüd, tagasi Tartus, olen ülimalt õnnelik, et meile anti võimalus Danieli ja tema tuttavaid paremini tundma õppida. Kui algus oli enne reisi, siis võib-olla on lõpp peale reisi, sest kõigest saab hiljem aru.
Kui Madriidis veelkord lennukitest maha jäime ja ikka Barcelonasse ei jõudnud, siis tundsime end tühjana. Adria aga ei kao kuhugi, seda oligi tarvis pärast sooja Lõuna-Ameerikat teada.
Anu Olvik ja Halja Pilvisto

Colombia-ainus risk on tahtmine jääda!

2009-10-19T21:50:00.001+03:00

Iga kohaga on nii, et ta saab tõeliselt sinu omaks alles siis, kui veedad seal natuke aega omapäi. See on suurepärane kui on keegi, kes linna näitab, aga seda tunnetada saab alles siis, kui kõnnid ringi ise ja jälgid ümbrust oma silmadega. Otsustasime ööbida hostelis, et olla vabad ja mitte kellestki sõltuda. Seekord oli Bogota teistsugune kui alguses. Meid ei vallanud sama hirmukramp, mis 4 kuud tagasi. Nüüd teame, et iga vastu tulev inimene ei taha meid röövida ja et võime bussi peale minna, taksoga sõita ja muretult ringi kõndida, nagu igas teises riigis. Teame, et noored peol ei tõmba kokaiini, vaid joovad puhtalt 40-kraadist Aquardientet, mida baarides ja klubides alati pudelikaupa ostetakse. Enne pole sa seltskonda vastu võetud, kui vähemalt pitsikese nendega koos alla kulistad. Pärast esimest pitsi ei jäta nad sind enne rahule, kui võtad järgmise ja nii edasi ja edasi. "Ei" ei ole nende jaoks vastus, aitab ainult kavalus, selleks et pärast omal jalul koju kõndida.
Colombialased pidutsevad metsikult ja mitte üheltki peolt ei puudu rahvusmuusika "Vallenato" ja lõputu tants. See mulle meeldibki kõige rohkem, et iga viimane kui üks oskab tantsida. Seda jäängi Lõuna-Ameerika pidudest kõige rohkem igatsema. Colombialastel on tugev rahvustunnetus, aga nad teevad julmalt üksteise üle nalja. Kesk-Colombia inimesed mõnitavad ranniku elanikke, pidades neid laiskadeks, aeglasteks elupõletajateks, kes hommikust õhtuni doominot mängivad. Ranniku inimesed peavad ülejaanud colombialasi tundetuteks tööloomadeks, kes elu nautida ei oska. Tegelikult hoiavad colombialased ikkagi kokku, pidades ennast soojadeks ja külalislahketeks inimesteks. See on tõsi, et lõuna-ameeriklased on soojad. Kahjuks on soojusel ka varjukülg-tühjad sõnad. Loomulikult ei taha nad halba, vaid näitavad oma suurte sõnadega üles vaid sõbralikkust ja poolehoidu. Siiski meeldib mulle põhja inimeste tagasihoidlikkus rohkem. Vähemalt saab sõna peale kindel olla. Arvan, et kuluks aastaid, selleks et hakkaksin lõuna-ameeriklaste suhtlusstiili mõistma. Raske on leida seda keskteed, teadmata mida uskuda ja mida mitte.
Puutusime kokku Colombia haritud ja laia silmaringiga noortega, kes olid ühtlasi ka jõukad. Nemad pidasid meid rikasteks, sest saame reisida ning oleme pärit Euroopast. Nad naljatasid, et peavad ühe restorani eine jaoks nädal aega tootama. Colombialased, kellega meie kohtusime, töötavad 11-12 tundi päevas ja puhkust saavad nad 15 päeva aastas. Kuna meid varjutas Euroopa päritolu, siis ei pannud nad tähele, kuivõrd imestusväärsed olid meie jaoks kõrghoonete luksuskorterid, isiklikud turvamehed, kes mõnda rikkamat peol saatsid ja lõppude-lõpuks autojuht, kes noored ööklubisse sõidutas. Sellise luksuse kõrval võiks unustada Colombia vaese poole ja maine, mida veel aastakümneid kokaiin ja guerrillad varjutavad.
Cartagenas astusime sisse juveeliärisse, mille omanik meile Colombia varjukülgedest pajatas. Colombia kontrollib umbes 80% maailma kokaiiniärist. Kokataimi kasvatatakse rohkelt Peruus ja Boliivias ning sealt transporditakse roheline pasta Colombiasse, millest kohapeal kokaiini toodetakse. Kokaiini eksportimiseks kasutatakse kõige kummalisemaid viise- neelatakse kokaiinikapsleid, täidetakse inim-ja loomalaipu ning silikoonrindu. Kokaiiniäri ja korruptsioon on edasi kandunud Mehhikosse, sest sealt on lihtsam kokaiini USA-sse eksportida. Narkosõjad, mis 90-ndate alguses Colombiat vallutasid on vaibunud ning nüüd on uueks tulekoldeks saanud Mehhiko. Colombia küll toodab kokaiini, aga tarbijaks on tegelikult muu maailm. See on kurb, sest tegelikult on Colombial pakkuda palju muud ja väärtuslikumat- kaunist loodust, kultuuri ja toredaid inimesi. Vastukaaluks halvale mainele, sobib ideaalselt riigi promolause: Colombia- ainus risk on tahtmine jääda!
Pilte Bogotast:

Rand Playa Blanca

2009-10-16T01:43:00.001+03:00

Cartagena lähedal asub rand nimega Playa Blanca. See oli meile esimene tõeline rannapuhkus terve reisi jooksul. Magasime võrkkiiges, üritasime viimast päikest nautida ja lõpetamata raamatud läbi lugeda. Õhtuti valmistasid eluaegsed peomeestest hosteliomanikud meile värsket kookosekokteili, mis oli isegi päris hea, arvestades, et mulle tavaliselt kookos ei maitse ja päeval sõidutas meid kaatriga poiss mööda lahte ringi. Kõik paistab tore, aga tegelikult oli see väsitav. Kõik need inimesed, kes midagi müüa tahtsid, meid oma piltidele palusid, kes lahkuse eest vastutasu ootasid. Parem oleks olnud olla ilma tähelepanuta.

Cartagena

2009-10-16T01:13:00.001+03:00

Esimest korda elus juhtus selline lugu, et jäime mõlemad bussis magama ja sõitsime õigest linnast mööda. Kui apsakat märkasime, olime jõudnud väiksesse külla. Nõnda me seisime seal poole öö ajal tee ääres, vaatasime ringi ja asusime ühele poole teele. Pikalt pimedas jalutada ei tahtnud ja sellepärast läksime esimesse külalismajja. Nii hullu, koledat, tühja ja hirmutavat ööd meil varem olnud ei ole. Ukse avas hallipäine öösargis vana naine kes juhatas meid tuppa mööda koridore, mille seintel värv maha koorus. Laes tiirles suur ventilaator ja toa paremas nurgas oli väike võrguga kaetud aken. Magasime öö hambad ristis ära. Hommikul ootas meid järjekordne raha hankimine. Kuna olime just Venezuelast tulnud, siis ei olnud meil colombia raha. Kuna Colombias on automaadist väljavõtmise tasu väga kõrge (25% summast), siis olime varasemalt selle küsimuse lahendanud, makstesinimeste toitude eest supermarketis ja saades neilt hiljem sularaha . Õnneks oli selles väikeses külas ka pood, kus saime oma toimetused tehtud. Sama kiirelt kui raha hankisime, maksime hosteli eest ja sõitsime Santa Marta asemel hoopis edasi Cartagenasse. Cartagenal on kõige ilusam vanalinn Lõuna-Ameerikas. Kui Jose, Anu korterikaaslane Colombiast, Huelvas Cartagena kauneid pilte näitas, mõltesin endamisi, et see ei saa tõsi olla. Cartagena on aga tõesti hubane oma õhtuti kollasesse valgusse mattuvate tänavatega. Ühe osa Cartagenast moodustab colombialaste poolt väga armastatud Miami ranniku imiteerimine samasuguste kõrghoonete ehitamise näol.

Sotsialism

2009-10-10T07:06:00.000+03:00

Autod Venezuelas

2009-10-10T07:02:00.000+03:00

24-tunni rahavahetus Coros

2009-10-09T18:07:00.001+03:00

See lugu on sellest, kuidas teadmatus viis heinakuhjast nõela otsima. Olgu õnnistatud teadmatus meie tegemistes.
Venezuelast on raske aru saada. Mida kauem seal olime, seda keerulisemaks kõik muutus. Inimsuhted, käitumine, väljendusviis, väärtushinnangud, tulevikuplaanid, majandus-poliitiline süsteem moodustavad virrvarri, millest hooletult mööda käies jätab Venezuela orhideedest õitseva ja linnulaulust tärkava süütu mulje. Nõnda on esmapilgul lihtsam reisida, libiseda läbi lummavatest mägedest, vohavatest koskedest ja unistada passioonist tulipunase päikeseloojangu taustal. Kurja materiaalse maailma võlud, aga ei jäta vahel kedagi enda sisse tõmbamast. Nagu kirjutasin, Venezuela on keeruline. Millegipärast on siin kaks rahavahetuskurssi, esimene ametlik on mustast turukursist kolm korda madalam. Ametliku kursiga saavad kohalikud reisimiseks vahetada dollareid kõrgemate jõudude poolt neile määratud summa ulatuses. Meile tähendas see pangaautomaadist raha välja võttes samuti ametliku kursi kasutamist. Olles hotellist saanud juhised pangautomaadi asukoha kohta linna lähedal asuvas lennujaamas, seisatusime jarelemõtlikult kohalejõudes ja otsustasime mitte võtta vajalikku 700 boliivarot ehk ametliku kursiga 3000 krooni välja. Kuna meil oli Brasiilia rahatähti reaale alles, siis pärisime hoopis lennujaama ette tulnud kahelt kuldkettidega hiigelsuure sõiduauto kapotil äripabereid lugevatelt meestelt infot reaalide vahetamise kohta. Kui nad kuulsid "rahavahetus" sikutasid mõlemad oma "Blackberryid", moodsad internetiga telefonid, küllalkti koguka keha ja pükste vahelt välja. Helistasid Carlosele, Juanile, Alonsosle ja Ronaldole. Piloot Ronaldo lubas järgmisel hommikul raha vahetama tulla. Kui reaali kursi kohta pärisime, siis matsakad mehed ainult puhisesid, sest neil ei olnud aimugi selle tähendusest. Neil ei olnud aimugi, et inimesed Prantsusmaal prantsue keelt räägivad. Selle kroonisid nad näitega oma inglise keele oskusest, kui üks mees targalt lausus:
"Me parle ingles".
Kui jutt oli labasuse künnisel, tahtsime minema hakata. Selle peale tõstis üks neist oma parema käe ja hakkas ümberringsetele majadele küllaltki kelmika muljega vibutama:
"See on minu oma ja see on minu ning see seal on minu. Tüdrukd, ärge kartke koduteed! Jalutuskäik hotellini on turvaline, sest siin on meie kant".
Hommikul tegelikult teadsime, et kokkulepitud kella üheksa ajal ei oota meid lennujaamas keegi, aga minemata ka ei saanud jätta, sest äkki seekord on lõuna-ameeriklaste igakordne hilinemine olemata. Pärast nelja kõnet ja igakordset 30 minuti pärast jõudmise lubamist, ülekusimist reaalide vahetamise võimalikkuse kohta, vahepeal lähedal asuva hotelli retseptsioonist, turismisbüroost eitavate vastuste saamist, jõudis kauaoodatud piloot poole kaheteiskümneks kohale. Olles veel meie peale pahane, et meid kohe üles ei leidnud ja paar minutit ootama pidi, sest meie ju tahame raha vahetada. Üleolevalt viskas heastamiseks mõned komplimendid võluvate silmade kohta ja oli nõus vahetama 300 reaali 1:1 kursiga. Häving oleks olnud 1000 krooni.
"Äkki ikka vahetate inimliku kursiga?"
"Ei, ei ole võimalik, muid võimalusi teil ka ei ole, mitte keegi Corost ei reisi Brasiiliasse, see on nii kaugel. Mitte kusagil mujal te rohkem ka ei saa"
Tuues esile meis abituse ja nurkasurutuse, temast kui päästjast ja ainukesest võimalusest, tundsin end ahistatuna. See on nendest kordadest, kui maailm mulle ei meeldi. Kui keegi ütleb, et ei saa, paneb blokid ette ja suleb oma jutuga väljapääsud, tärkavad minus segased meeleolud. Panen endale pahaks ettemõtlematuse puudumist, mis oleks saanud sellist olukorda vältida? Teisest küljest saan nende inimeste peale vihaseks, kes muude võimaluste puudumisest räägivad. Voib-olla vahel ei ole teine tee parem aga patt on oleda, et teist teed ei ole. See on ebasünnis, mõtlematu, labane ja lühinägelik.
Saime piloodilt veel lõpetuseks kinnituse, et võime talle alati helistada, kui meil ükskõik midagi vaja peaks minema. Need olid järjekordsed tähenduseta sõnad. Tänasin teda siiski veel hilinemise ootamise närvilisusest ja maailma vaimse ohu äravõtmise pettumusest. Halja nägi koike kõrvalt palju selgemalt. Kui linna poole uusi rahavahetusinimesi otsima läksime, mõtles Halja välja teisi võimalusi. Hotellis olime kohtunud kahe poisiga Austriast. Võib-olla saame nendega õhtul kaubale, et saadame neile normaalse kursiga raha ja nad annavad meile kaasavõetud dollareid. Dollarit vahetada on imelihtne, läheb nagu soe sai nõukogude ajal, sest nende järgi on nõudlus. Saades Halja toetusest jalule, põrkasime kokku inglise-ameerika päritolu kuldläikega päikeseprillide taha peidetud väikese punaste juustega mehega. Pakkusime talle sama võimalust, et saadame talle inglise kontole raha. Sellest ei tahtnud ta kuuldagi, rääkis meile hoopis kui halvas hotellis me elame. Aastatega, mil ta Venezulas oli elanud, oli aeg oma töö teinud. Ta oli jõudnud oma keerutamisjutuga kohalike käitumisviisile väga lähedale. Vahepeal teda tagant utsitades ja andes mõista, et meie hotellis kliimaseadme puudumine 35-kraadises niiskes õhukuumuses ei ole praegu kõige suurem probleem, saime temalt teeotsa brasiillasest omanikuga poeni "Tres Platos". "Tres Platos" oli aga kaugel, teel ostsime viimase sularaha eest vett ja astusime läbi infoallikate täiendamise jaoks ühest hotellist. Seal võttis meid vastu hallipeaga muhe meesterahvas ja tema südamlik, särasilme proua. Esimes korda tundsime, et sattusime õigesse kohta. Vanahärra pidas meid brasiilannadeks ja kiitis meie presidenti võrreldes, täpselt tema sõnade järgi, hullu Chavesega. Pärast pikalt hotelliretseptsioonis leti taga seismist, sest vastuseid kohe ei saa, hakkas prouale meenuma sõbranna, kes Brasiiliast oma butiigi tarvis riideid ostmas käib. Ta kirjutas lahkelt roosale paberikesele poe nime ja ulatas selle meeldiva naeratusega meile. Tänasime ja läksime edasi. "Tres Platos" oli trellidega alkoholipood. Trellidega on tegelikult kõik tanavapoed, sest pimeduse saabudes hakkavad ringi kaima väikesed kaheteistaastased püstoliga pätipoisid. Teiselt poolt turvamüüri tervitas meid valges särgis nägus noorhärra. Esmamulje oli hea ja ka tema võttis eilsetele maffiameestele kohaselt taskust Blacberry, millega alustas sõpradele ja vendadele helistamist. Abivalmis äripoisi partner oli just Brasiilasse läinud ehk siis jäime napilt maha võimalikust rahavahetusest. Ilma lahenduseta, aga ta meid jätta ei tahtnud. Lubas veel uurida ja palus pool kolm tagasi tulla. Aja täitmiseks läksime butiiki otsima. See oli kinni, nagu üldjuhul kõik poed Venezuelas peavad kolmetunnist lõunapausi palavuse ja elu nautimise tõttu. Ka meil hakkas koht märku andma lõuna saabumisest. Pohimõtteliselt me ei olnud rahata, sest kaardiga saime ikka maksta. Küsimus oli lihtsalt ülikallis hinnas. Midagi muud üle ei jäänud, kui otsisime kaardimaksega restorani. Üldjuhul on need kohad niigi topelt kallimad tänavatoidust ja nii oli see ka seekord. Kokkuvõtteks maksime ametliku kursiga kahepeale soodud lasanje ja vee eest 60 asemel 200 krooni. Lootes butiigi avamisele, läksime sinna tagasi. Ju vist ei olnud lõuna veel läbi saanud, sest pood oli kinni. Kõrval kohviku laudade taga ootasid sama naise käest dollarivahetust kaks arsti Kuubalt. Halja, tundes väsimust, pikutas, mina, tundes huvitavat teemaarendust, alustasin vestlust. President Chaves korraldab ümber haiglate süsteemi ja kuna Venezuelas on arstidest puudus, siis palus abi sõbralt Kuubalt arstide laenu kütuse vastu. Need mehed oli ühed sellise vahetuse produktid. Rääkisin neile murest Venezuela tuleviku pärast, vabaduse puudumisest ja lokkavast korruptsioonist. Selle peale nad ainult naersid suursuguselt nagu inimesed teevad, kui neil midagi öleda ei ole. Koigile argumentidele ametiasutuses eksisteerivatest Chavese vastaste nimekirjadest, vallandamisest ja inimestelt maa aravõtmise kohta, väitsid nad, et see on opositsiooni valjamõeldud vale. Kuna kell hakkas pool kolm saama, pidime "Tres Platosse" tagasi minema. Valges särgis abivalmis noorhärra Aleksander lubas meil ise raha vahetada, aga enne on tal koosolek.
"Tulge poole tunni pärast tagasi"
"Hüva"
Parastlõunane palavus oli meid juba võimust votmas, kui tänaval toidumüüja meile kusimise peae tasuta vett andis. Pärast traditsioonilist vestlust meie päritolu kohta, hakkas ta meiega elust rääkima. Ja inimestele siin jutustada meeldib. Kuna poliitika on viimastel aastatel alates 1999ndast, mil Chavez presidendiks krooniti, kuum teema. Ka ehitusinseneri haridusega naine nimetas valitsejat "hulluks". Võttis leti alt ajalehe ja hakkas seda lappama, nimetades iga kolmanda pealkirja valeks. Ajalehe omanikuks ja toimetajaks sai maavanema naine Isabella. Teisi raadioid ja lehti on suletud puuduste tõttu. Vabanduseks on maksudest korvalehiilimine voi tõendamata asjaoludest kirjutamine. Tänasime tööst ilma jaanud ehitusinseneri, sest välisinvestorid ei taha enam Venezuelas ehitada ja laksime rahavahetuspäevaga loodetud lõppu tegema. Alkoholipoodi olid selle ajaga jõudnud Aleksandri naine ja vend. Sattusime vestlusringi, kus nad rääkisid Venezuela randade maagilisusest, võlust ja ilust. Naine kutsus meid nädalavahetuseks rannapuhkusele. Üritasime vahele piiksatada, et meil ei ole ju raha, et saaks siis ära vahetada. Sellele nad enam eriti ei reageerinud. Ilma silma vaatamata, laususid midagi äriraskustest ning sularaha puudumisest. Sellel hetkel andis Halja alla. Kuna Aleksander, nagu öeldud, oli toesti abivalmis, siis palus ta oma vennal meiega edasi tegeleda. Võimalik, et nende saiakohviku omanikust sõber saab vahetada. Vend oli samuti nägus valge, õhulise pluusiga noorhärra, kes meid saiakohvikusse ka viis. Kuna omanikku ei olnud kohal, siis mõtlesime, et sõidame teda mujalt otsima. Jõudsime hoopis linna lähedal asuvasse liivakõrbe. Teel lasi ta meile oma Blacberryst Chavezt tögavat laulu ja kinnitas, et vabamat riiki ei ole kusagil maailmas, kus presidenti nii palju mõnitatakse. Liivakõrb oli päris võimas. Sinna oleks muidu ka läinud, kui rahajama oleks kiiremni lahendatud saanud. Mina sain mõeldud idee täideminemisest hoogu juurde, mille vastukaaluks Halja veel rohkem ära väsis. Minu rõõmuks viis vend meid veel randa, kuhu olin ka mõelnud minna. Kui meil oli päeval ainult üks eesmärk-raha vahetada-siis ei saanud mingi hetk inimestest üldse aru, miks nad muudest asjadest räägivad. Meie tahtsime eesmärgini jõuda aga Lõuna-Ameerikas tuleb tervet protsessi nautida. Sellest võib-olla kõige suurem erinevus meie ja nende vahel.
Tagasi linnas palusime peatust butiigis. Pöidlad pihus lootsime, et pood oleks avatud. Oli. Kullast säravas riietuses, sest kõike läikivat armastavad siin nii mehed kui naised, võttis meid vastu hoolitsetud valjanägemisega daam.
"Aaa, muidugi saan reaale vahetada, sõidan reedel just Sao Paulosse"
Ta arvutas numbreid, neid samal ajal beibelikult segamini ajades, ja jõudis järedusele, et vahetab meile 1:2.5 kursiga. Praegu tal ei ole aga piisavalt sularaha. Tulgu me kell pool seitse tagasi.
Vend viis meid hotelli puhkama ja lubas uuesti peale võtta, et rahavahetus lõplikult sooritada. Tunnikese võrkkiiges tuhinas vaibumise puhkust nautimist kulus ära. Halja kogus end ja kotist 4 boliivarot ehk 8 krooni leides naljatasime, et saame selle eest vennale meie sõidutamise eest kaks paagitäit kütust osta. Venezuela elab ja töötab tõesti kütuse pealt. Vahetab kütuse vastu Urugayiga riisi ja Hondurasega ube, mida üliodavalt rahvale müüb. Riik kingib kütust praegu kõigile, sest Chavese logo on: Venezuela, nuud kõigile! Kurvem selle juures on see, et kütust jätkub teadlaste arvutuse põhjal veel 200 aastaks.
Täpselt pool seitse oli vend hotelli ees. Enam ei julgenud loota ega rõõmustada, kas tõesti saame vahetatud! See sama armas butiik oli veel lahti ning kui Liisi kootud telefonikotist, millele paelad rinnal kandmiseks taha heegeldasime, reaalid välja võtsin, kiljatas vanaproua lapselikut ja andis meile 750 boliivarot.

Õhtul viis vend meid maejalamile linnavaadet nautima ja järgmisel hommikul aitas bussijaamas õigele teele.

Caracas

2009-10-09T17:57:00.004+03:00

Venezuela looduse kõrval võlusid meid ka ülisõbralikud inimesed. Kui tänaval kõndisime, siis meid ikka teretati ja tuurijuht, kes meid koski vaatama viis, arvestas iga meie sooviga. Kuna raiusime järjekindlalt et tahame kose taha minna, sõitsime läbi külast, kus ta tuttavatelt meie jaoks sokke laenuks palus. Paljajalu oleks kose alla minek võimatu olnud libedate ja teravate kivide tõttu. Inimesed olid sõbralikud ka Caracases. Seekord olime endale majutajaks Ivani leidnud. Enne temaga kohtumist tegime läbi üllatavalt mugava 20-tunnise bussisõidu. Bussi peatati umbes 10 korda politsei poolt. Igakord kupatati inimesed bussist välja, otsiti läbi ning küsiti dokumente. Me ei saanudki aru, milleks see kõik vajalik oli. Kas otsiti riigivaenlasi või narkootikume? Küsimise peale saime vastuseks, et see on meie heaolu huvides. Tulles tagasi Caracase juurde, siis linn oli teatavas mõttes küllaltki euroopalik. Kõige rohkem tekitas seda tunnet metroo olemasolu. Metrooga sõites jäi mulje nagu oleksime kuskil Euroopa suurlinnas. Pärast mitmepäevaseid Ivani poolt korraldatud linnatuure torkasid erinevused rohkem silma. Linna ilmestasid eksootiised looduspargid, suured hallid kõrghooned ja vanad ameerika autod. Linn oleks võinud jätta külma ja hingetu mulje kui seda poleks ilmestanud Ivani selgitused kohaliku arhitektuuri, kunsti ja kultuuri kohta. Ivan õppis graafilist disaini ja tegeles kirglikult fotograafiaga. Head näited on päevast, mil ronisime peaaegu 3000m mäe tippu Caracase kõrval.

Sotsialismi hüvedena olid mitmed kultuursed tegevused tasuta. Kasutasime võimalust ning käisime teatris ja modernse kunsti muuseumis. Tundub et Venezuelat ei valluta tsensuur sama suures ulatuses kui meil nõukogude ajal. Samas võib täie kindlusega väita, et uks osa nii teatrist kui ka muuseumist teenis riigikorda. Ma ei teagi mis on õige. Kindlasti on sotsialism kellelegi hea. Kui Ivan noore chavistina ja tema vanemad tugevate valitsusevastastena õhtusöögilauas vaidlema läksid, tundusid keskealiste elunäinud inimeste argumendid veenvamad. Ivani isa oli riigivastasena just töökohast vallandatud ja samuti jäi kõlama vajadus isikuvabaduse järele, mis praegustes oludes kõvasti piiratud on.
Tundub et päris korras asjad Venezuelas ei ole. Kui ma sotsialismi kohta päris ühest seisukohta võtta ei saa, siis riigi majanduslik olukord näitab üheselt, et süsteem ei toimi. Miks nafta, kulla ja mitmete toorainete poolest rikas riik nii suure vaesuse all kannatab? Tegelikult tahaksin üldse kõik poliitilised vaated kõrvale jätta ja laskudes jälle puhtinimlikule tasandile, olles tänulik chavistist Ivanile, kes meile oma lahkuse ja tähelepanelikkusega pikaks ajaks meelde jääb.

Mägi La Avila

2009-10-09T17:57:00.003+03:00

Venezuela on tõesti ilus

2009-10-01T03:00:00.001+03:00

Aastaringi on soe, orhideed kasvavad metsas, papagoid lendavad parvena ringi ja inimesed teretavad tänaval.

Bssss..Adria, ens veiem l'octubre. Anem de festa junts. Anem a fer unes birres. Molts petons!

P.S. Reisuisus on uued sissekanded: reisuisu.blogspot.com

Kosed Venezuelas

2009-10-01T02:50:00.002+03:00

Venezuelas on hästi palju koski ja üldse muidu ilus maa. Angel Falls ehk Salto del Angel on Venezuelas asuv maailma kõrgeim kosk: 979 meetrit kõrge. Me ei läinud seda vaatama, sest sinna pidi lendama ja see oleks kalliks läinud. Käisime väiksemaid kaemas. Ülendavalt võimas tunne, kui näed päikesekiiri veemürina saatel kose taha piilumas.

Laevasõit Amazonasel

2009-09-26T21:36:00.002+03:00

Oli aeg ette võtta Lõuna-Ameerika reisi kohustuslik osa-sõit Amazonasel. Selleks pidime saama Brasiiliasse. Bussisõit piiri äärde oli veel raskem kui džunglilinna. Juba tühja bussi sisenedes hakkasid silma toolide alla kogunenud prügi ja kiletatud istmed. Järgnes 12 tundi piinarikast rappumist, sest asfaltteed taaskord ei olnud. Öösel kell 3 jõudsime kuhugi linna ning siis meile teatati, et edasi me ei sõida, sest teed on vihmast liialt mudased. Tuli öö bussis veeta. Hommikul anti meile jälle ebamäärast informatsiooni bussi väljumse kohta. Kõik rääkisid eri juttu. Lõpuks olime valmis juba takso võtma, kuid siis saabusid uued akud ning buss hakkas tugeva halli suitsu saatel liikuma. Piiriäärsesse linna jõudsime üllatavalt kiiresti, aga meie kurvastuseks oli migratsiooniamet puhapäeval kinni. Kui esmaspaeval Brasiiliasse jõudsime, tekkis tunne nagu oleksime sattunud läände. Kõik juba esimeses mitte midagi ütlevas linnas oli teistmoodi kui Boliivias. Piirivalveametnik rääkis inglise keelt ja oli viisakas ning sõbralik. Taksod olid korralikud ja uued autod. Esiteks tekitas imestust, et juht kinnitas turvavöö ja veel uskumatuna tundus, et see tuli peale panna ka tagaistmel. Olime halvemate tingimustega Boliivias harjunud ning äkiline muudatus oli nauditav, aga samas ka igav.
Meil vedas, sest saime juba samal õhtul laeva peale Porto Velhost. See oli masendav tööstuslinn ning hea, et pidime seal vaid mõned tunnid veetma. Laevale saime viimasel minutil, sest see oli juba sadamast valja sõitnud nii et meid viidi paadiga järele. Leidsime eest võrkkiikedega täidetud teki ning õnnistasime ka enda omad sisse. Päevad laeval moodusid rahulikult, aga samas kiiresti. Igal hommikul kell 6 ärkasime selle peale, et söögimees meie võrkkiike sikutas ning einele kutsus. Peale söömise olid põhitegevusteks magamine ja suhtlemine. Vahepeal käisid meie juures Brasiilia poisid, kes üritasid meile portugali keeles selgeks teha kui kirglikud ja soojad nad on: juba 2 paeva olete Brasiilias olnud ja ikka veel pole kedagi suudelnud. Viimane aeg.
Koige sümpaatsem tegelane laevas oli poiss Paraguai saksa kolooniast. Ta oli 14- aastasest saadik merd sõitnud ja maailma näinud-isegi Euroopas käinud. Ta selgitas meile elu ja olu ning ohtusid ja oli abiks igal võimalikul viisil.
Tutvusime ka Ecuadori muusikutega, kes ühel õhtul kontserti andsid. Nad panid selga indiaani kostüümid, laulsid ja mängisid kõva instrumentaaltausta saatel ballaade paaniflöödil. Rahvuslood olid veel kuidagi vastuvõetavad, aga ülejaanu oli autentsusest kaugel.
Kolmandaks kummaliseks tegelaseks oli tumm poiss, kes meiega pidevalt suhtlema tuli. Usun küll, et ilma sõnadeta on võimalik. Vahel aitab sõbralik pilk ka.
Arvataval viimasel päeval teatati meile, et laev Manausi siiski ei jõua, kuna jõgi oli madal ja peatusime tihti, sest mootoril olid rikked. Vaatamata alt tulevale sibulahaisule, tülgastavale toidule ning räpastele tualettidele oli laevasõit hea vaheldus. Eemal kõigest, lihtsalt seilates mööda jõge, vaadeldes aeg-ajalt jões hüplevaid delfiine ja lõputut džunglit kallastel. Ebamäärane uinumine ja ärkamine nähes kogemata päikesetõusu, mis on taeva roosaks värvinud. Rahu ja lihtsalt olemine-mõttepuhkus.

http://www.youtube.com/watch?v=Lzm1g3hVwBI

http://www.youtube.com/watch?v=DSV3niAeEFM

Anakondad

2009-09-26T21:35:00.004+03:00

Ahvid

2009-09-26T21:35:00.003+03:00

Krokodillid

2009-09-26T21:35:00.001+03:00

Džungel

2009-09-26T20:59:00.002+03:00

Džunglituur metsas jaõ algas paadisõiduga laagriplatsi. Pärast viite minutit, olles meie giidi Domingoga tuttavaks saanud ja mugavalt istuma asunud, nägime esimest korda vabas looduses krokodilli. Ma ei uskunud, et ta tõeline on. Mõtlesin, et on äkki hoopis turistidele topis kaldale asetatud. Krokodille aga tuli juurde. Neid oli nii palju, iga meetri, kahe, kolme tagant:kes silmadega veest välja vaatas; kes tardunult suu ammuli mööduvaid paate jahtis; kes põõsastes kükitas. Lõpuks harjus krokodillide kohalolekuga ära. Harjus isegi nii ära, et läksime samasse jõkke ujuma. Giid Domingo ütles, et kui delfiinid ümberringi ujuvad, siis krokodillid ei ründa. Nõnda otsisimegi jõel laiema koha, kus märkasime roosasid delfiine sulpsamas. Kallas oli liivaselt mudaselt pehme ja vesi supiselt soe. Delfiinid toksisd vahepeal oma pika ninaga nii jalga kui selga. Alguses oli ehmatav, pärast armas. Kogu selle aja piidlesid krokdillide silmad kalda läheduses ja mustad suured kotkad tiirutasid peakohal. See võib tunduda mõtlematu aga, kui see tõesti oleks ohtlik, siis 20 aastat turiste džunglisse toonud giid ei oleks seda lubanud. Tagasi linnas, kukkus Halja hoopis kraavi:) Veel ohtlikum.
Giid oli meil tõesti osav. Kui metsa anakondasid otsima läksime, siis hakkasid tema silmad samamoodi välkuma nagu saaki jahtival näljasel hundil. Ta leidis anakondade paaritumispesa, kus üks emane ja neli isast olid. Samuti ühe suure anakonda, kes parasjagu väikest krokodilli seedis. Neil kulub selleks nädalaid. Kuna paljud soovisid anakondaga pilti teha, siis võttis ta tähelepanuohvri puutüvest välja. Madu sai nii vihaseks, et eristas eemaleajavat haisu. Ma ei ole kunagi elus vist ühtegi ussi ega madu katsunud ning ei suuda ja taha seda ka teha. Teised grupiliikmed rääkisid, et anakondal oli pehme nahk ja nad tundsid ta lõputult tugevaid lihased, mis kaitsereaktsioonina midagi pigistada tahtsid.

Delfiin seal vasakul nurgas

Rurrenabaque

2009-09-26T20:41:00.001+03:00

Tee džunglilinna Rurrenabaque oli kivine. ÖÖ möödus rappudes ja peatuseid tehti tihti, sest buss läks pidevalt katki. Koidikul jõudsime kohale ning heitsime magama hotelli, mis meenutas loodusfilmi. Kliimavahetus oli järsk. La Pazi külm ja kuiv õhk oli vahetunud kuuma niiskusega. Uinusime moskiitovõrkudega kaetud akende taga, heites veel viimase pilgu hubasele hoovile, mida täitsid võrkkiiked ja eksootilised taimed. Ärkasime pärastlõuna palavuses ja läksime linna uudistama. Turism on oma jälje jätnud. Peatänavat ääristavad erinevad reisisagentuurid, kuid kõndides mõned kvartalid ühele voi teisele poole, näeb kohalikke inimesi igapäeva toimetuste juures. Lagunevad majad, jõe peal seilavad piklikud paadid, mootorrattad, niiske õhk, punakaspruunid liivateed ja erkrohelised puud loovad meeleolu.
Võtame džunglituuri iisraeli poisi käest. Ta oli aasta tagasi Lõuna Ameerikasse reisima tulnud ning Rurrenabaque pidama jäänud, sest leidis endale Boliivia neiu. Nüüd istub ta õhtuti vanameestega tänaval ja arutab külaasju nagu kohalik. Kõiglie iisraeli noortele, nii poistele kui tüdrukutele on kohustuslik 2 kuni 3 aastane sõjavägi, mille käigus nad enamasti piire valvavad. Pärast seda on neil kombeks Lõuna-Ameerikasse reisima tulla. Alguses tundusid iisraelased konservatiivsed ning oma jäikade vaadetega pigem ebameeldivad. Sel džunglireisil saime kahte neist paremini tundma. Eks nemadki on meiesugused noored, lihtsalt pideva sõjakoldega riigis üles kasvanud.

Kodu La Pazis

2009-09-13T21:16:00.004+03:00

Jõudsime La Pazi esimest korda hilisõhtul. Ootasime väikses supermarketis meest, kes meid majutama pidi. Tunne on alati sama-ootusärevus. Kes on see uus inimene, keda tundma õpime? Milline on koht kus elama hakkame? Ronald on üks sümpaatsemaid ja võluvamaid inimesi, keda üle pika aja kohanud oleme. Ta on ametilt insener ja ühtlasi ka ise oma maja konstrueerinud. See oli tõeline kodu ja ma pole ammu viibinud nii hea auraga kohas. Majast võib leida maale, võrkkiikesid, väärtfilme, head muusikat ning toredaid kaasreisijaid. Ronald on natuke töönarkomaan ja suurema osa ajast oli maja meie päralt. Ta nentis rõõmuga, et väemalt saavad teised tema maja nautida, kuna tal endal selleks aega pole. Meiega jagasid vahepeal elamispinda paarid Saksamaalt, Inglismaalt ja Uus-Meremaalt. Viimastega klappisime esimesest hetkest-lõputu naer ja sarnased maailmavaated. Kõikidest inimesest, kellega reisil kohtunud oleme, jäävad meelde vaid vähesed. Sellist soojust oleme kogenud vaid paaril korral ja see on uskumatult eriline. Ma tõesti usun, et eksisteerib mingi müstilne side inimeste vahel, mida on võimatu lahti seletada. Ei ole oluline riik, kultuur, usk-tahtis on inimene ise. Ja taaskord oleme näinud, et stereotüübid lihtsalt ei pea paika.

Tulevase kokaraamatu terviseks!

2009-09-13T21:16:00.002+03:00

reisuisu.blogspot.com

Riigid ja liidud!

2009-09-12T21:18:00.001+03:00

Korbes tegid prantslased Euroopa Liidu lipuga pilti. See on iseneset tore, et nad nii kaugele Euroopat tooma on tulnud. Vahepeal jai ka Eesti lipp soolakorbe, kaktusesaare ja sinise taeva naol teele.

Loodusvaated

2009-09-12T20:57:00.000+03:00

Paris ilus.
Roheline laguun jai meie reisi koige kaugemaks punktiks. Laguuni tagant paistvad maed asusid Argentiinas.

Flamengod

2009-09-12T20:53:00.000+03:00

Vulkaanid

2009-09-12T20:52:00.000+03:00

Viimasel hommikul pidime koik kell viis ules tousma paikesetousu tottu. See oli hea, sest niguinii oli ulikulm ega pidanud enam varisedes magama. Teel vulkaanivannidesse nagime auru maast valja purskamas, mis haises nagu madamuna. Kuna tuul oli tohutu, siis tundus vetteminek karm. Vaikese kollase maja taga vahetasime miinuskraadides riided, ning kui tuule katte nurga tagant valja astusime, vottis kulm voimust. Oi, aga kui hea oli tulisesse vette minna. Kogu keha hakkas surisema roomust. Vahel tulid tugevad tuuleiilid, mis liivaterad nii kiirelt lendama panid, et naol oli valus. Parast pooletunnist suplust, ei olnud valjaminek enam kusimus. Terveks paevaks oli liigestes soojus sees. Puhtamaks sai ka.

Teel soolakõrbe

2009-09-12T20:51:00.005+03:00

Meile väideti, et soolakõrbesse saab vaid ööbussi või -rongiga. Kuna me oleme harjunud informatsiooni Boliivias mitte usaldama, siis alusasime vapralt teekonda külabussides. Transpordi leidmine väikestes kohtades osutus üllatavalt raskeks. Bussijaama ei eksisteerinud ja aitas ainult küsimine. Ja siis juhtub nii nagu alati, küsides kolmelt inimeselt sama asja, saab kõigilt erinevad vastused. Vaevaga leidsime üles bussi, mis pidi meid järgmisesse külla viima, aga see läks teepeal katki. Mootori kohal sebivad mehed ei andnud palju lootust. Boliivias ütlevad inimesed enamasti seda, mida arvavad sind kuulda tahtvat. Kuna halba olukorda seekord isegi tunnistati, siis eeldasime, et bussi kiire parandamine on ebatõenäoline.
Hakkasime omal käel edasi liikuma ja saime auto peale, kes viis meid järgmisesse külla. Küsisime mitme tunni jooksul läbi kõik autod ja bussid. Vahepeal saadeti meie juurde tagasihoidlikud külalapsed, kes ütlesid veelkord, et kõrbesse viib vaid öörong. Me ei tahtnud aga alla anda ja jätkasime küsimist. Üks buss liikus küll soolakõrbe poole, aga oli liiga täis. Teine auto sõitis otse soolakõrbese, aga juht ei olnud nõus meid peale võtma. Otsustasime oma raske saatusega leppida ning jääda ootama öörongi. Istusime keset küla ja vaatasime ringi. Olime tõesti "mittekusagil" ning aega oli 8 tundi. Mingil hetkel avastasime, et rongijaamas on kohvik ja seal oli TELEKAS!!! Pole paremat asja aja surnuks löömiseks ning seekord oli telekas üks tänuväärsemaid. Kuna küla asus umbes 4000m kõrgusel, siis läks pimeduse saabudes väga külmaks. Pärast seda, kui olime ära joonud umbes 6 teed, otsustas naine kohviku sulgeda. Kell oli palju ning lahti oli veel ainult üks pood, millest samuti tuul läbi vihises. Istusime kätega sööva pere keskele maha ja jõime veel teed. Pereisa saatis meid hiljem rongi peale ning soovis head teed. Enne rongi peale minekut nägime langevat tähte. Kihutades läbi pimeduse kõrbe poole, tõdesime, et päev eikusagil oli üks erilisemaid.

Soolakõrb-Salar de Uyuni

2009-09-12T20:51:00.004+03:00

Pärast külapäeva jõudsime soolakõrbe lähedal asuvasse linna Uyuni. Uyuni on üks kolmest põhiturismikohast Boliivias, peale Isla del Soli ja džungli. Kolmepäevased soolakõrbe ringreise pakuvad paljud firmad. Me võtsime ka tuuri. Naljakas oli üle pika aja teha organiseeritud reisi, kus ise ei pidanud elamise, söögi ja transpordi pärast muretsema. Jagasime autot kahe katalaani tüdrukuga, kes meile Barcelonasse mineku jaoks katalaani keelt õpetaid. Lisaks olid autos veel kolm edukat noort arsti Flandriast.
Ma mõistan, et turistid võiksid või isegi peaksid rohkem maksma, aga vahel olen Boliivias küllalkti närvi läinud kohalike peale mõttetute hindade pärast. Lisaks sellele et nad valetavad, nii et silm ka ei pilgu ja mul alati selline tunne tekib, et olin loll odavamat hinda küsides või neid mitte uskudes. Ja siis hakkan õigustama nende käitumist, et jaaa võib-olla tõesti neil on raske. Meie autojuht, kes ühel pildil seljakottide otsas istub ja telefoniga räägib, oli väike ja kaval. Ta ei tahtnud meid kokkulepitud kallimasse soolahotelli viia, vusserdas ja rääkis kõike, mida ei olnud vaja. Palju juhtus veel ja viimane olukord oli tagasi jõudes Uyunisse. Ta teatas, et kütus on otsas ega saa meid 100 meetrit edasi reisibüroo ette viia. Jättes ise mootori ilusti tööle, mida 30-kroonise liitrihinna kohta, tehakse siin riikides väga palju. Autojuhi näite põhjal, võiks tõesti teha järelduse, kuidas turistidesse üleolevalt suhtutakse.
Samas, võrreldes külapäevaga, kuhu tavaliselt turist ei satu, olid kohalikud meid õhtul sooja teega kostidades ülitoredad ja õnnelikud ka.
Kuiväga Boliivia lastele laulda meeldib: http://www.youtube.com/watch?v=nRAeLwWXvYM

Linnaelu La Pazis

2009-09-12T20:50:00.001+03:00

Ohk on La Pazis hore aga linnaelu tihe. Boliivias elab 9 miljonit ja pooled neist La Pazis voi selle 4000meetristel kungastel nimega El Alto. La Paz asub magede vahel ja koikidele saabujatele on La Pazis joudmine erakordne vaatepilt, kuidas tuhanded tuled orus saravad. El Alto on loputuna naiv La Pazi eeslinn rohkem kui kahe miljoni elanikuga. Kuna Boliivias elavad 67% inimestest alla vaesuse piiri(ma ei tea, mis see piir on ja kui on, siis on see piir subjektiivne musta turu tottu), siis El Alto aitab sellele kovasti kaasa. Samuti nagu teistest Louna-Ameerika riikides, on Boliivias kontrastid nahtavad. Tagasihoidlikult on huvitav taksojuhtidelt riigi olukorra kohta parida ja tanavamuujatelt nende onneastme seisu teada saada. Endise kokalehtede kasvataja perekonnast parit Boliivia president Evo Morales on alates 2006 aastast ules naidanud suurt huvi sotsialismi vastu ja innustanud vaeseid rikkaid vihkama, sest viimased on koik kokku varastanud. Evo pildid koos onnelike lastega kaunistavad maantee aari ja keegi eriti ei julge midagi Evo kohta oelda. Uhel ohtul kaisime alternatiivmuusika kontserdil, kus vestlesime ule mura noore advokaadi ja psuhholoogiga. Advokaadi jaoks on keeruline kohaneda peaaegu iga kuu muutuvate seadustega, mis tema, kui ka koikide teiste inimeste jaoks, ebastabiilsust tahendab. Psuhholoog arvas, et valismaailmale jaab mulje Boliivia ebademokraatlikkusest aga keegi ei pane tahele Evo heategusid. Boliivlastele on nuudsest vesi tasuta, elektihind all, voimalus saada silmaoperatsioone, ilma rahata end kodanikuks registeerida ja palju muud igapaevast.

Hipiunelm

2009-09-03T01:53:00.001+03:00

Ecuadorist saati olen tahtnud olla hipi.
Anu ütles, et teen edusamme.

Koige odavam hostel-12 krooni öö

2009-09-03T01:46:00.000+03:00

Lapsed siin ja seal

2009-09-03T01:45:00.000+03:00

Saare elu ja olu

2009-09-03T01:31:00.001+03:00

Poolakad

2009-09-03T01:09:00.002+03:00

Päevad Copacabanas läksid samuti sujuvalt. Kohtusime pärast Boliivia piiri poolakatega, kes jutustasid meile oma seiklustest džunglis. Nad elasid seal kuu ja seisid kaks korda surmahiru ees. Üks öö läksid nad krokodille püüdma. Just sellel hetkel kui nad taskulambi valguses krokodilli helendavaid silmi märkasid, läks paat ümber. Vool viis poola poisi meetreid eemale ja seal ta ootas 20 minutit, kuni teised talle järele tulid. 20 minutit öösel jões triivida, teades krokodillide ujumisest ümberringi. See paneb kindlasti kõige üle järele mõtlema. Järgmine päev läksid nad kohalikega ahve küttima ja teerajal kohtasid surmavat madu vastu sisistamas. Nad olid nii sügaval džunglis, kus osad hõimud ei lase arste mööda jõge sõita ja abi ei oleks kusagilt tulemas olnud.
Veetsime poolakate ja nende džunglijuttude saatel kaks väga meeldivat päeva. Käisime Titicaca järvel hõljuvaid maju vaatamas ja külakoosolekul. Alguses loopisid naised ja lapsed meid kividega, kuni külavanem mütsist kokalehti pakkus. Sellele järgnes aplaus ja luba pildistada.

Pilt Copacabanast

2009-09-01T21:08:00.001+03:00

Linn maailma kõige kõrgema järve Titicaca kaldal, mille aura on tõesti teistsugune. See on külma õhu, värviliste majade ja inimeste, vaesuse ja päikseloojangus tekkivate soojade varjude kooskõla. Kõrguse ja mägede massiivsus matab igasuguse närvilisuse. Meie hosteli roosade seinte vahel tekkis tunne, nagu oleksin osake mingist muinasjutust-hõljudes ringi justkui vaim, riivates kõike õrnalt ja ebalevalt. Nagu oleksin samal ajal kohal ja ära-tajudes hetkeks mälestusi, mille olemasolus ma enam kindel pole. Muutun isegi ahneks, tahtes kõigest saada veel ja veel ja siis järgmisel hetkel tuleb peale laiskus ning lasen rahul endasse voolata.

Isla del Sol

2009-09-01T20:54:00.003+03:00

Saar keset Titicaca järve on kahtlemata üks erilisemaid paiku maailmas. See on koht, kus võib päevi mööda saata mitte midagi tehes, ilma et igav hakkaks. Siin võib tunda tõelist eraldatust muust maailmast. Saare elanikkond koosneb loomakarjatajatest, põlluharijatest ja mujalt Lõuna-Ameerikast äraeksinud hipidest. Kui meile ei kehtiks võrreldes kohalikega 3-4 kordsed hinnad,

siis võiks taiesti ära unustada, et oleme siin võõrkehad. Elukeskkond on loomulik ja huvitav on istuda mäejalamil ning jälgida üles-alla kõndivaid eesleid ja põldudel töötavaid inimesi. Õhtuti sai kuulata argentiinlasest muusiku etteasteid, kes haaras kinni igast pilgust ning üritas luua passiooni ette kantud luuletuse näol.

Kohalikke inimesi on raske mõista. Naised tunduvad esmapilgul alandlikud, kuid ikkagi võivad nad samal ajal näkku valetada. Võõraid nad kergelt omaks ei võta ning raske on aru saada, mis loogikat pidi nende mõttemaailm töötab. Boliivlased tunduvad pigem kinnised ja oma maailma sulgunud. Millegi pärast on nendega mõnikord võimatu kaubelda-ei aita naeratus ega vihane pilk.

Tulles tagasi Isla del Sol'i juurde, siis see on paik, kus loodus on vallutanud inimolendid. Kui kõigi muude kohtade tähenduse on loonud inimesed, siis sellel saarel piisab metsiku looduse kõigutamatust jõust.

Kontsert: http://www.youtube.com/watch?v=BQPYjh8wlps

Kaitseingel

2009-09-01T20:48:00.001+03:00

Olen mõnikord mõlenud, milline võiks olla kaitseingel. Ma arvan, et kohtasime teda Peruus. Ma ei saanud siis veel aru, et see oligi tema, kes mulle nii heatahtlikult bussis saia ja limonaadi andis. Piiriületusel pole meil üldiselt probleeme tekkinud, aga Peruu ja Ecuadori vahel saime esimese hoiatuse. Öösel piiripunkti jõudes olin unine ja andsin lolli peaga passi mehele, kes seda asjalikult küsis. Ta hakkas kiiresti täitma paberit, mida oli vaja riiki sisenemiseks. Olin hajevil ja mõne hetke pärast küsis ta mult süütult raha selle eest, et oli mind aidanud. Oi kui vihane ma olin enda peale, et olin rikkunud kõige tähtsamat reeglit: "Mitte kunagi passi ära anda!!!". Peale selle tahtis mees rahavahetuses mind petta. Kogu see lugu seal piiripunktis tõi tagasi valvsuse, mida heades tingimustes ikka kipub unustama. Tookord pääsesime kergelt, aga sekeldused sellega ei lõppenud...

Ärkasime jääkülmas hotellitoas. Päike paistis. Mina ei tahtnud sooja teki alt välja tulla, aga Anu läks panka asju ajama, et me kiiremas korras üle piiri Boliiviasse saaksime. Olin just virgumas, kui äkitselt astus uksest sisse Anu koos selle sama mehega bussist. Selgus, et linnas pangaautomaate pole ja sularaha oli meil otsas. Niisiis oli Anu pisarsilmil pangast väljunud ja äkki oli keegi vilistama hakanud. See kaitseingel andis meile raha ja saatis meid kuni Boliivia piirini tehes kaasa kogu tunniajase naeruväärse protseduuri passikontrollis. Mees, kes oli juhtumisi kümme aastat samas piiripunktis ja hiljem politseinikuna töötanud, tegi meile selgeks, et raha eest saab Peruus kõike.

Piiriületus õhtul

2009-09-01T20:37:00.005+03:00

Hetkeks sai väga oluliseks, et Boliivasse jõuaksime. Linnas oli meid peale võtnud lahke taksojuht, kes teatas kindlalt, et piir on lahti. Rõõmust, sest kuulsime seda mida kuulda tahtsime, ei viitsinud kolmekordset hinda alla kaubelda. Migratsiooniameti täitsid kolm küllaltki närvis noort ja kaks üleolevat piiripolitseinikku. Andsime oma passid templi jaoks. "Ei, ei, teie ei saa, sest Perusse sissesõidupaber on puudu."
"Kuidas me selle paberi saaksime?"
"Noo, see maksab 10 dollarit."
"Nojah, palun näidake mulle seda kohta, kus see kirjas on."
"Ei, seadus on seadus."
Selle lause peale läksin mina ka närvi. Nüüd on seadus tähtis.
Mees kadus taharuumi ja ilmus tagasi raamatuga, millel seisi sisesõidu dublikaadi hind 0,39 % maksust.
Meil tõesti ei olnud seda paberit alles ja soovisime ära maksta.
Nüüd olid mehed ka meie peale vihased ja teatasid, et piir on kinni, kuna raamatu otsimine võttis aega. Peate homme pangas 3 dollarit maksma ja saate siis Boliivasse minna. Vahepeal olid Ameerika noored Iisraeli passiga raha juurde toomas käinud ja kui me kontorist välja läksime, said nad templid 30 dollari eest.
Kõige margim asi juhtus siis, kui avastasin tagasi linna jõudes, et olin oma seljakoti hajameelselsuse närvilisuses piirile unustanud. Kõrradi, kõrradi võtsime jalad selga ja saime koti tagasi.

25 august

2009-09-01T20:37:00.004+03:00

25. augusti pärastlõunaks olime jõudnud Cuscost Punosse. Punos astusin bussist varjukülma õhku. Küsisin esimesena märgatud naise käest Peruu ja Boliivia piiri sulgemise aja kohta. Ta silmadest kiirgas ükskõiksust ja ta lausus sama külmalt nagu seal varjus, et kaheksa üheksa paiku. Isenesest see sobis, sest piiri äärsesse linna oli veel kaks tundi bussisõitu, aga tõena esimest vastust kunagi võtta ei saa. Järgmine mees, sama küsimus, vastuseks kell kuus. Kuna kell oli kohe kohe neli saamas, soovitas ta meil Punosse jääda. "Mmhhm, ei ei": mõtlesin kõvasti.
Sisenesime terminali ja puntras taksojuhid olid kõik valmis meid Boliivasse Copacabanasse viima.
Tüüpiline vestlus taksojuhiga:
"Palju sa minult küsid?"
"Oi, sinult neiu 120"
"Noo härra, kuulge, eelmine kord maksin 50"
"Miks te minuga nalja teete, nii odavalt kull võimalik ei ole!"
Hüva, lähme 6 eest bussiga.
Järelhõisked: " Tüdruk, tüdruk sa ei jõua, buss sõidab neli tundi."
"Jaaa, tänan":karjusin eemaldudes.
Terminalist väljudes ootas meid varju asemel soe õhk, samasugune soe õhtune päike, kui astud sügisel vilust päikese kätte. Puno tänavad olid vaiksed, mõned lapsed töötasid rauakeevituses, naised pikkade punutud patsidega istusid mööblipoes ja üksikud tühjad söögikohad ootasid kliente. Kui minibussini jõudsime, et Yunquayani Peruu piirilinna sõita, oleks tahtnud veel enne teeleasumist mõne tühja söögikoha endaga täita ja pärast juustu ning küpsiste hommikusööki, midagi veel hamba alla panna aga buss hakkas juba liikuma. Kolm vaba kohta veel oli. Halja sattus Peruu mehe juurde ja mina rohelistes dressides noore tüdruku kõrvale istuma. Tundmatu mees, nähes Halja silmades näljapilku, pakkus talle saia ja limonaadi. See sama soe päike paistis kardinate vahelt. Kuna tee oli krobeline, siis aknakatted panid päikesekiired bussis mänglevalt kohaliku muusikaga ühes rütmis liikuma. Toolide, peade ja kübarate vahelt paistis Titicaca järv. Natukene oli mul veel hommikuküpsiseid järel, pakkusin oma kõrval istuvale tüdrukule. Ta võttis hoogsalt kaks ja pudistas oma punase koti täis. Vahepeal pühkis puru põrandale ja vaatas rahulolevalt ühte paberit, millel seisis: ÕNNITLEME ÜLIKOOLI VASTUVÕTMISE PUHUL. Ma küsisin temalt mõttes, et mida sa õppima lähed?. Ta vist ei kuulnud ja vaatas edasi kuldseid põlde, mööduvaid külasid ja pehmeid lambaid. Ta naetatas kõigele tagasihoidlikult. "See on kõige ilusam bussisõit", mõtlesin. "Midagi head on tulemas". Ma ei tea veel, kas jõuame Boliivasse ja see ei olegi enam oluline.

23 august

2009-09-01T20:28:00.002+03:00

Räägitakse, et Machu Picchul on eriline energia ja seda on hea tunnetada päikesetõusuga. Kuna meil viimased kolm nädalat kella ega äratust ei ole olnud, siis palusime hotelliomanikul meid koidikul äratada. Kui toas veel pime oli, sest meil akent ei olnud, tõusin üles, kuulsin väljas puurimise hääli. Pühkides veel tolmu silmast, läksin kella pärima. Sama hotelliomanik vastas peruulastele omaseks saanud süüdimatu näoga, kui nad midagi valesti on teinud, et kell on üheksa. Pärast mäkketõusu jõudsime Machu Picchule 23. augusti keskpäevaks. Samal ajal olid ka rongijaamast täieliku monopoli all töötavad bussid ohtralt rahvast üles toonud. Uitasime mäe otsas peaaegu kuni päikseloojanguni. Kõige suurema emotsiooni tekitasid eelmise päeva käidud rongitee äratundimisrõõm ülevalt ja lõputult võimsad mäed hiiglaslike kiviseintega. Niipalju kui erinevate giidiga gruppide seljataha sattusime, kuulsime natukene informatsooni pakatavast ajaloost. Machu Picchut kasutati kunagi ülikoolina. Ülemaa targad tulid kokku arheoloogitat, matemaatikat, astroloogiat ja raviteadusi õppima. Samuti olid kunagised Inka impeeriumi inimesed 550 aastat tagasi nii osavad olnud, et ehitasid erinevatele kõrgustele taimede kasvatamiseks vajalikke aedasid, millel igal ühel oma temperatuur oli.

Leping

2009-09-01T20:27:00.001+03:00

Jõudsime mägiraudteele ning alustasime 3-tunnist rännakut. Iga mahakõnnitud meetriga muutusid kotid aina raskemaks. Hakkasime mõtlema, et tegelikult meil ei olegi vaja kõiki neid asju. Mida teha? Kas peita riided ja raamatud kolmeks päevaks metsa või jätta kummalisse majakesse, mil nimeks keskkonnaministeerium. Otsustasime viimase kasuks. Sisenesime majja, kus meid tervitasid naissekretär ja 3 töölispoissi. Saime loa asjad sinna jätta tingimusel, et koostame lepingu. Tunkedes poiss, kelle nägu oli kaetud valgete värviplekkidega, hakkas asjalikult käsitsi lepingut kirjutama. Vastava dokumendiga kinnitasime, et jätame oma asjad ministeeriumisse. Millegi pärast said paberile ainult meie nimed, allkirjad ja sõrmejäljed. Kui palusime, et ka keegi neist alla kirjutaks, saime ebalevad vastused, et neid äkki seal ei ole kui asjadele järele lahme. Jätkasime teekonda kergelt ja muretult. Vaevalt et meie asjadega midagi juhtub, meil on ju leping!

Miks on alati hea salli kanda?

2009-09-01T20:26:00.003+03:00

Esiteks kaitseb sall kõige eest.
Teiseks saab salli tekiks, padjaks, linaks võtta ning kotiks teha.
Kolmandaks, kõige viimane avastus salli otstarbekusest, kui kruusatee aukudes kõvasti raputab ja sa küllakti väsinud oled, sest oled avastanud Uruguay riigi suhtes passiooni, siis saab salliga pea tooli külge siduda ja paremini paigal püsides uinuda.

Machu Picchu

2009-09-01T20:25:00.001+03:00

Cusco päevad läksid hoogsalt. Ilus linn oma ajaloolise hõnguga ei olnud kaotanud oma sära pärast tuhandeid turiste. Cusco on paljudele lähtekohaks Machu Picchule minekuks. On olemas erinevaid võimalusi M-P lähedale Aquas Calientes'e linna jõuda. Kõige kiirem on 1000-kroonine rong, kõige aeglasem kolmepäevane organiseeritud matk. Meie võtsime keskmise raja ette: bussi, takso, takso ja jala. Tee viis meid läbi lumiste tippude, läbi kõrgete ja hirmutavate kruusateede ja kolmetunnise jalgsimatka raudtee rööbastel. Jõudsime õhtuks Aquas Calientesesse, kust järgmine päev alustasime kahetunnist ülesminekut M-Ple.

Tervis

2009-08-21T03:21:00.002+03:00

Kui noorena sööd ebatervislikult,

siis vanana näed välja selline :

Cusco

2009-08-20T22:00:00.004+03:00

Lõputuna tunduv bussisõit, kõikumine, mäed, tumedad indiaaninägudega inimesed, kõige halvemad ameerika filmid. Öö ja kummalised mõtted, varajane hommik kuskil räpases söögikohas. Äkitselt hakkab nii halb, et heidan pikali bussipõrandale ja uinun jälle. Ärkan ereda päikse peale ning tõmban kardinad ette. Lõpuks hakkavad paistma beežid katused, sead, kes tuhnivad prügihunnikutes, kübarate ja värviliste hõlstidega naised, kes kannavad pampe seljas.
Ma tunnen juba esimesest hetkest, et see linn hakkab mulle meeldima. Jõuame hostelisse mäejalamil ning kunagi veel pole ükski voodi nii pehme tundunud. Mul ei tule und...Istun puhkeruumi ja vaatan alla linnatuledele ning ahmin sisse värsket mägede õhku. Ma ei jõua ära oodata, mil saan kõndida neil kivistel tänavatel, kiigata sisse mõnda hämarasse poodi, istuda maha kiriku ette treppidele. Tahaksin veel ja veel haarata endasse kõiki neid muljeid. Üle pika aja üks linn, kuhu võiksin jääda. Hommikune tee kokalehtedest, mis annab mingi kummalise energia edasi liikuda. Olen õnnelik...

Lima

2009-08-20T22:00:00.003+03:00

Kui Galapagoselt tagasi jõudsime, tahtsime ruttu ruttu Perusse minna. Guayaguili sõber Mauricio hirmutas meid presidendi vastaste rahutustega, mis on viinud blokaadini Pan-Americal. Lisaks, et piiriületus on tohutult keeruline ja hirmus. Jäime teda korraks uskuma aga pärast viie erineva inimese käest arvamuse küsimist ja eitavate vastuste saamist teeületuse kohta, otsustasime edasi liikuda. Maurico oli vist jälle midagi kokku luisanud, nagu ikka. Ta oli kõiges suur jutumeister, mis viitab tema andekale loovusele. Ta oli isegi nii osav, et meisterdas meile ehteid ja õpetas neid ise tegema. Viimasel õhtul oli heldimus pikaleveninud Guayaguilist lahkuda aga Peruu ootas. Piir oli nagu ikka, erilist muutust ei tundnud Ecuadori ja Peruu vahel.
Esimese öö veetsime Tumbesis, kus kohalikud olid õnnelikud oma linna ja tohutues kogustes piraatfilmide müümise üle. Kuna ees ootas 20-tunnine bussisõit Limasse ja vältimaks järjekordseid peksu-ja tapmisfilme, soetasime endale midagi meie maitse järgi. Nii hea oli üle pika aja vaadata midagi teistsugust, mis muidu oli tavaliseks muutnud. Kino Sõprus ja Ateena keskus tulid meelde. Ma kujutan end ette jooksmas Holliwoodi eest Sõprusesse, teadmata mis film sealt tuleb, aga tundes, et see on hea. Alati hea. isegi kui on halb, siis ta on ikka hea.
Limas veetsime esimesed kolm päeva hostelis, seal oli küllaltki hubane ja miski ei tõmmanud eriti midagi muud tegema, kui maitsemeeles ja kehas puuduolevaid toiduained nagu sink, juust, kartul, brokkoli, kapsas, nautima ja isu interneti järele täitma. Need esimesed pilves 15-kraadised päevad hakkasid halli sügist meenutama, mis viis isegi niikaugele, et kadus ära kõik-on-võimalik-tunne. Natukene särtsu tõi Limasse parimat sõpra külastama sõitnud Jimmy. Tänu temale nägime ühte kõige ägedamat koloniaalarhitektuuri kvartalilt Lõuna-Ameerikas, sealt õhkus boheem-filosoofialikku ajalugu, mida kõige lähemalt meenutas Tartu. Jimmy ja tema sõbralik Colombia naeratus tõi tagasi reisujanu ja sujuvuse, millest olime ajaliselt maha jäänud. Lisaks sellele kirjutas Bogotast Daniel, sellist õnne pole ammu tundud. Inimesed, inimesed ja veekord inimesed, nad teevad kõik võimalikuks. Loomulikult on tohutult ägedaid kohti maailmas aga sellist punkti pole veel leidnud, mis ületaks teise inimese sõbraliku soojuse. Ja nii kui lõpetasin ootused kohtade suhtes, muutus kõik. Limas kohtusime couchsurfinglasest indiaaniõiguste eest võitleva keskkonna juristiga, kes meile Lima suurepärast, ahhetama panevalt kaunist kesklinna tutvustas oma ajalooliste kohvikutega. Jah, nüüd on kindel, Lima on kõige ilusam linn olnud aga Colombia inimesi ei ületa arvatavasti miski.

Tagasiulatuvalt Guayaguilist

2009-08-20T21:44:00.001+03:00

Kõikide Galapagose kammide tõttu jäime Guayaguili palju kauemaks kui algselt plaanitud. Ma ei tea kas see oli hea või halb, aga huvitavaid seiku tuli ette. Mauricio elas eraldatud jõukas rajoonis, mis asus kesklinnast eemal. Meil kujunes seal veedetud aja jooksul valja omamoodi rutiin. Igal hommikul hääletasime rajoonist väljuvate kallite autode peale. Valgete turistinägude peale peatus viiest autost vahemalt üks. Pidasime maha tüüpilise vestluse ning jälle lisandus paar inimest, kes said teadlikuks Eesti parematest külgedest. Päeval jalutasime linnas, sõime supermarketis itaalia voi hiina toitu, sest kohalik kuiv riis lihtsalt ei läinud enam alla. Supermarket Lõuna-Ameerikas on muide eliitkoht, mis on iseenesest kurb. Selline isikupäratus on vallutanud kõrgklassi. Kui hakkas hämarduma oli aeg Mauricio ülikooli minna. Mõnikord käisime temaga loengutes kaasas, teinekord vestlesime lihtsalt üliopilastega. Tekkisid isegi tere-tuttavad. Kui Mauricio loengud lõppesid, sõitsime tema juurde Puerto Azuli, kus hilisõhtuti ootasid meid kohalikud restoraniomanikud, kes meid kostitasid. Igal õhtul saime tuttavaks mõne uue arsti, arhtekti voi ärimehega. Kohtusime ka Mauricio nõbuga, kes oli selles seltskonnas tunnustatud. Kui mehed meie Galapagosele saamise murest kuulsid, naljatasid nad ikka , et ehk nõbu viib meid oma helikopteriga.
See on jälle üks huvitavamaid osasid reisimisest, kohtumine inimestega, kellega muidu kokku ei puutuks. Meil oli huvitav vestelda Ecuadori intelligentsiga ja neil Euroopa tütarlastega. Rollivahetus on niivõrd kummaline-hea on olla turist Euroopast, eriti veel riigist, mille kohta keegi midagi ei tea.

Olukorrast Ecuadoris: http://www.youtube.com/watch?v=q1tU9zptrEU

Galapagose erilisusest

2009-08-20T21:40:00.002+03:00

Miks Galapagos kuulsaks sai?

Galapasose tegi kuulsaks Darwin, kes oma viie aastaseks veninud maaimareisist 5 nädalat Galapagosel veetis. Esimesena jõudis ta San Cristobali saarele ja oli pettunud nähes enda ees laiutavaid laavatippe. Kokkuvõttes võttis ta erinevatelt saartelt, mida on kokku 19, kaasa linde ja muid loomi ning uuris neid. Parast mitukümmend aastat kestnud evolutsiooniteooria arendamist, mainis ta põgusalt Galapagose osatähtsust selles. Darwin oli esimene inimene, kes pani läänemaailma kahtlema jumala loomisvõime üle.
Miks Galapagose loomad hirmuta ringi käivad ja kilpkonnad suured on?
Galapagosel ei ole kiskjaid, kes teistes loomades hirmutunnet ärasöömise ees tekitaks. Kilpkonnad on suured, sest ärasööjad loomad ei takistanud nende arengut.
Miks Galapagosel ei ole kiskjaid? Sellepärast, et mööda merd ei osanud nad nii kaugele ujuda. Galapagos asub maismaast peaaegu 1000 km kaugusel.
Mööda õhuteid lendasid linnud, nende jalgade küljes oleva muda sees väikesed putukad ja taimeseemned, kilpkonnad ja kalad ujusid ise kohale ning taimehakatised ulpisid mandrilt ookeani suubuvate jõgedesse kukkunud puutükkide kaudu saarteni.
4. Inimtegevuse mõju Galapagosele?
Praegu ohustavad kohalikke liike, lõhkudes nende pesades olevaid mune, laevadega tulnud rotid ja koduloomad: sead, koerad, kassid. Lisaks aastate eest tapsid meremehed tohututes kogustes kilpkonnasid nende liha ja rasva pärast.
Linnade ja turisminduse areng ei ole tegelikult ülisuur probleem, kui piiratakse turistimasse kahe lennukitäiega päevas ja linnapiire ei saa suurendada altkäemaksu andes.
Galapagos tekitab ennast ise juurde vulkaanipursete kaudu ja samal ajal vajuvad osad saared vee alla.

Merelõvid

2009-08-11T05:13:00.001+03:00

Linnud

2009-08-11T04:33:00.000+03:00

Iguaanid

2009-08-11T04:23:00.000+03:00

Mitu iguaani on pildil?

Rannad ja veed

2009-08-11T04:20:00.001+03:00

Paula

2009-08-11T04:19:00.002+03:00

Küsisime kail sebivatelt meremeestelt, millal laev väljub ja kuhu suundub. Saime vastuseks Santa Cruz. Just sinna saarele oli meil vaja minna järgmisel päeval, et ära tuua kadunud seljakotid. Seilasime läbi pimeduse paat-taksoga Paula poole. Ronisime vaevaliselt mööda köisredelit üles laevale. Palusime luba kapteniga vestlemiseks. Süda hakkas kiiremini lööma, umbes samamoodi nagu esimesel korral Guayaguilis. Kapten oli meid nähes üllatunud, aga tema rahulikest silmadest kiirgas heatahtlikkust. Pärast lühikest jutuajamist oli ta meid nõus kokkulepitud ajal kaasa võtma. Järgmisel õhtul laevale jõudes ootasid meid ees viisakad meremehed ja oma kajut. Ma ei tea miks me Guayagulist Paula peale ei saanud ja miks asjad juba Galapagose algusest nihkes olid. Igaljuhul oli sõit Paulal esimene asi, mis sujus.

Suured kilpkonnad

2009-08-11T04:09:00.000+03:00

Unistuste rand

2009-08-11T04:05:00.001+03:00

Galapagose promovideost jäi kõlama lause "Saared, mis muutsid maailma". See et Darwin siit oma evolutsiooniteooriale inspiratsiooni leidis, on muidugi oluline. Tänapäeval külastavad saart rohkem tavalised inimesed. Tüüpiline turist, kes saarele tuleb on keskealine või vanem inimene, kes kannab lõua-alt nööriga kübarat ning kelle tõsisest näost väljendub:"Ma väga austan loodust". Kõigi sekelduste tõttu ei olnud me enam tüüpilised turistid. Distants meie ja saarte vahel sai lõhutud ning me ei saanud jääda tühipaljasteks kõrvalvaatajateks. Nägime kuidas toimisid asjad seespool. Vaeste seljakotiränduritena tegime kruiisi Paulal, rentisime talupoegadelt rattaid, hääletasime kohalike autode peale ja käisime saareelanikel kälas. Kohalike inimeste elu pole kurta. Nälga keegi ei jää, sest ka kõige tühjema kõhu täidab turism. Kuritegevust saarel ei ole ja see on märkimisväärne ülejäänud Lõuna-Ameerika suhtes.
Võibolla otsisime Galapagoselt liialt seda maapealset paradiisi ning just sellepärast me seda ei leidnud. Ei maksagi otsida seda unistuste randa kaugelt, sest tegelikult on see lähemal kui arvata võib...

http://www.youtube.com/watch?v=tyoYveRmkEw

Galapagos

2009-08-10T06:32:00.001+03:00

Miks me ei suutnud Galapagost piisavalt nautida?
1. Ecuadori asjaajmine on võib-olla nagu nõukogude ajal-üks ütleb üht, teine teist ja kolmas neljandat. Lõpuks tuleb uskuda seda, mis sulle kõige paremini sobib. Me ajasime Guayaquillis mitu päeva laevakapteneid mööda sadamaid taga, käisime mereteede ametis meresõidu luba taotlemas ja kauplemas. Lõpuks olime ikka nõutud.
2. Odavam ei olnud soodsam. Saime piletid sõjavaelennuki peale ja meie kotid tõsteti valel saarel maha. Ilma asjadeta oli tegelikult päris vahva aga sain enda peale vihaseks, et lasin koti enda juurest lahti ja siis läksin veel abistavate lennujaama meeste peale närvi, kellel oli meie asjadest ükskoik. Lõpuks läksime ise teisele saarele kottidele järele-olid ilusti kuuris luku taga.
3. Galapagosel on 100 dollarit rahvuspargi kaitsemaks, mida küsitakse kõigilt turistidelt. Hüva, kui see raha laheks õiget teed pidi looduse kaitseks.
4. Üks paev sattusime Ecuadori mereväelastega San Cristobali mäetipus olevat laguuni külastama ja need suured naljamehed olid enda meelest nii üleolevad, et võtsid endale õiguse plastpudeleid autoaknast välja loopida. Kõik see looduskaitse ja-armastuse jutt tundus nii irooniline.
5. Kuna meilgi läks päris palju, siis oli mul vastik, et ei vea reisi lõpuni oma rahaga välja. Ma arvan, et see viimane tegur mõjutas ja masendas mind kõige rohkem. Tahtsin korraga liiga suure ahvatleva koogitüki suhu panna aga nagu ikka, magus mulle eriti ei istu.
Kui kõik need faktid äalja jätta on Galapagos igati äge koht. Tõsistel loodusteadlastel on siin palju teha, sest 10% liikitest on maailmas ainulaadsed.
Pildid:
Kaktused olid suure tüvega nagu päris puud.
Hiigekilpkonnad, keda sajandite eest moodasõitvad meremehed laevale võtsid, et nende värsket liha veel aasta parast süüa saaksid, sest suured loomad peavad selle aja ilma toiduta vastu.
Sukeldujate jaoks on Galapagos eriti õige, sest korraga on võimalik näha inimsõbralikke haisid ja tohututes kogustes kirjusid kalu.
Punase paunaga ja siniste jalgadega linnud on kohalikele nagu meile varblane ja vares.
Iguaanid, mustad ja punasekirjud, tunnevad end laavakividel peesitades koduselt suurte oranzide, tumepunaste ja väikeste mustade krabide vahel.
Hotelliomaniku siniste silmadega hundikoerad ja merelõvid oma armsa mänguga ja naljaka waaak-waak häälega võitsid meie südamed.

http://www.youtube.com/watch?v=yp-P0hcMKyI

Šokolaad

2009-07-31T03:43:00.002+03:00

Merehiiglased

2009-07-31T03:15:00.001+03:00

Mäletan väiksena, kui isa õele vaalaga kruusi kinkis. Ta seletas, et vaalad on umbes 15m pikkused loomad, kes elavad ookeaniavarustes. Nad on sõbralikud ja ei söö inimesi, vaid hoopis merevetikaid. Mul on siiamaani silme ees see väike lilla vaal seal kruusi peal. Ma ei osanud iial arvata, et neid päris elus näen. Ulpisime vaikselt paadiga avamere poole. Äkitselt suundusid kõigi pilgud vasakule- eemalt siledalt pinnalt purskus vett. Seal nad olid- vaalapoisid, hallid ja suuremad kui paat.

Kauaoodatud surf

2009-07-31T03:07:00.002+03:00

Peaaegu igakord, kui Kalevis basseini tuli hüpata, kujutlesin end kusagil kaugel surfamas. Sellel nädalavahetusel olin seal kusagil kaugel-Montañitas-tõeliselt autentses surfilinnas eluagsete hipide ja maailma seljakotirändurite keskel. Kõik tingimused olid olemas: surfilaud, hea tuju, Halja, soe ookean ja mõnusalt muhe õpetaja. Esimene kord proovisin, tundsin lainet. Teine kord sain püsti. Kolmas kord olin õnnestumise õnnest õnnelik ja unustasin end täiesti. Laud ulpis vahu vahel ja mõtlemata, märkamata lõi tugev laine surfilaua mulle küljega kaelapihta. Sellest päevast kuni tänaseni ei suuda enam surfilauda näha. Kui silmad sulen, näen seda hoopi. Umbes sama juhtus lumelauaga. Ma ei tea, mis värk on, aga vahel on õnne, tavaliselt mitte. (Mari)

Guayaquil

2009-07-30T04:46:00.001+03:00

Saatuse, Jumala või Elu teed on kummalised. Me ei tahtnud alguses siia linna tullagi, aga millegi pärast juhtus nii, et jäime maha bussist, mis pidi meid rannikule viima. Lühidalt öeldes-kui me poleks nädal aega tagasi bussist maha jäänud, siis ei läheks me homme Galapagosele. Colombia võtmeisikuks oli Jimmy, aga Ecuadori isandaks on Mauricio. Maailm on väike-selgus et tema juures on peale meie ööbinud veel kaks eestlast, keda me loomulikult tunneme. Mauricio on väga mitmekülgne-ta oskab laulda, kitarri mängida, tulega mängida, mustkunsti teha, surfata ja parimaid reisisoovitusi jagada. Ööbisime tema maja katusel telgis. Kuna viimaste kuude jooksul on seal pidevalt reisijad elutsenud, siis on majaelanikud pahaseks saanud. Lõuna-ameeriklasena ta muidugi eitas kõike. Täna peitis ta meie seljakotid kurjade silmade eest ning öösel peame vaimudena majja hiilima. Tänu Mauriciole veetsime nädalavahetuse tuttava pere juures rannamajas. Meile õpetati, kuidas teha šokolaadi. Perel on oma kakao- ja banaanifarm ja kõige armsamad lapsed. Nende juures elas ka introverdist ameerika tüdruk, kellega ühise keele leidsime. Tänu temale hakkasime ameeriklastesse peaaegu hästi suhtuma. Inimesed maailmas on tegelikult väga sarnased. Igast uuest persoonist kumab midagi tuttavlikku ja kui hästi jarele mõelda, siis tundub nagu oleks kedagi sellist juba varem kohanud.

P.S. Liis! Avastasime, et meie toas oli sisalik.

Rafting

2009-07-22T04:31:00.002+03:00

Eile vaatasime kärestikulist jõge ülevalt alla, aga pärast tänast vaatame jõele alt üles.

Väike hüpe: http://www.youtube.com/watch?v=P_LQkjMoVA4

Adria: We are coming to Barcelona on 19th october. Get ready!!!

Millisel kõrgusel tuleb kutsul kõrgusehaigus?

2009-07-21T05:04:00.001+03:00

4000 m

Kose alla minek

2009-07-21T05:00:00.000+03:00

Rattamatk

2009-07-21T04:55:00.001+03:00

http://www.youtube.com/watch?v=V-_0gHQoymo

Mis tunne on Haljal neli kuud reisil olla?

2009-07-21T04:09:00.001+03:00

Tundub et oleme leidnud just selle õige tasandi reisimiseks. Me ei ole liialt kinni mingis plaanis voi tegelikult meil ei olegi plaani. Reisi alguses vaidlesime pikalt, kas osta reisijuhid kaasa või mitte ja mul on hea meel, et me seda ei teinud. Juhuslikkus loob seiklused ning teadmatus siirama kogemuse. Kõige huvitavamatesse kohtadesse oleme sattunud läbi inimeste. Olen harjunud sellega, et meil on iga nädal uus kodu. Kodust saab kodu, sest meile usaldatakse võtmed. Kodust saab kodu, sest meid võetakse omaks. Ma olen rahul iga päevaga ja tundub, et isegi kannatlikumaks muutunud. Mida kramplikumalt otsime mingit vaatamisväärsust, elamust, tunnet, seda mõttetum see kokkuvõttes on. Miski läheb kaduma. Kõige ehtsam jõuab meieni juhuslikult ja see ei ole tavaliselt linna peakatedraal, vaid hoopis müüja tänavalt, meloodia kuskilt kaugusest või mõni võõras lõhn. Oluline on sujuvus, mis tekib läbi tunnetuse. See on tasakaal meie soovide ja tegelikkuse vahel. Kui on sujuvus, siis teeme õigeid valikuid ja oleme kindlad iseendas. See reis ei oleks väärt pooltki seda, kui poleks kellega jagada-Anuga sujub.

Vulkaanivee soojus külmas sügises

2009-07-21T04:01:00.002+03:00

Sõitsime vulkaanijalamile kuumaveevannidesse. Me ei valmistanud palju ette. Küsisin seal sinise õhupalli all murul pikali olles Haljalt: Kas rätikud ka vaja on?
Oli küll, sest väljas läks külmaks. Vannid asusid 4000 meetri kõrgusel ja väljas olid kõik sügisõhtu tunnused: vihmapiisad, poolraagus lehed, hämar kollase tänvalambi valgus, mille veel udusemaks tegi tulisoe vulkaanivee aur. Nõnda me kümblesime seal basseinides.

Quito

2009-07-21T03:46:00.001+03:00

Ecuadori rahvusmuusika kontserdil esimese rõdu istekohast oli hea vaade lavale ja täpselt paras kaugus silmsideks muusikutega. Eesti Draamateatri saali meenutava Quito rahvusteatri lavataguste kardinate vahelt paistsid esinejate tuttavad napsutamas. Kui kontsert hakkas lõppema, tundsin enda seljataga musta kogu. Vaatasin taha ja seal ta seisis. Vaatasin uuesti ja sealt ta oli kadunud. Ukse taga ootas teatrifantoomi asemel hoops pilkude mängust võlutud kitarrimängija. Vestlus oli kiire ja lühike. Leppisime järgmiseks päevaks kohtumise, et arutada linnast valjasõitu teisel kontserdile.
Kuna olime osanud oma telefoni ära kaotada, läksime uut ostma. Valikut oli palju, küll kallid varastatud telefonid ja odavad varastatud telefonid. Otsutasime viimase kasuks. Kontrollisime korralikult üle, kas levi ikka on. Oli.
Jõudsime kohtumisele ilma hilinemiseta ja juba ta seal ootas. Kõik oli õigesti aga mingi tunne oli vale. Andsime talle oma uue numbri, tema meile mitte, sest ta telefon oli just varastatud. Ta lubas meile hommikul helistada ja valjasõidu aega täpsustada. Õhtul helises meie uus telefon esimest korda. Kuulsime muusiku häält, levi oli olemas, tema meid ei kuulnud. Nii umbes viis korda. Proovisime tagasi helistada aga ka see ei õnnestunud. Lõpuks tuli ta meie kodutänvale ja palus meil alla tulla. Läksime aga teda ei kohanud. Kõik hakkas kahtlane tunduma ja vale sisetunne viis meid koju tagasi. Voi õigemini, tänu katkisele telefonile, laks kõik õigesti.

Sinine õhupall

2009-07-21T03:45:00.002+03:00

Bussijaama välikatuse laes nägin sinist õhupalli. See nägi välja selline:

Mis tunne on neli kuud reisil olla

2009-07-15T07:09:00.001+03:00

Väga huvitav. See tunne oleks teine, kui teeksin seda üksi voi kellegi teisega. Kuna oleme heas mõttes Haljaga iga päev koos, siis ei ole tegelikult veel seda momenti olnud, kui vaatan ringi, näen kohalikke, hingan ja küsin endalt:kus ma olen? Kas äraolemise tunnet on vaja, ma ei tea, aga usun, et see küsimus veel tuleb, millal unustan hetkeks, kust ma tulen.
Muidu oleme Haljaga nagu suures õhupallis, mis põrgates mööda maad liigub ja ei puuduta kändusid. Me istume kahekesi seal pallis ja vaatame suurte silmadega ringi, kuidas mäed, jõed, puud, majad, resotranid, inimesed mööda tuhisevad. Oleme üritanud hoogu, võrreldes teiste reisidega, tagasi hoida, mis on ka hästi mõjunud, kuna jääb rohkem meelde ja uus jõuab kinnistuda. Buss sõidab Colombias mägede vahel ka hästi aeglaselt.

Colombia 2

2009-07-15T06:43:00.001+03:00

Mul on tõsiselt hea meel, et oktoobris Colombiasse tagasi tuleme. Nautkene juba ootan seda tunnet, kui reis selja taga on ja saab uuesti kohtuda Jimmy, Danieli, Guillermo, Juan-Carlose ja Sandraga. Nemad on need, kes jäävad meelde ja kellega tahaks edasi suhelda. Abielupaar, Juan Carlos ja Sandra, tõestasid armastuse olemasolu. Nad käitusid nagu tegelased seebiooberist, kes juhuslikult päris maailma olid sattunud. Juan-Carlos õpetas, mis tähendab mundologia ehk maailmateadus.
Jimmyga saime tuttavaks tänu Brunole. Nad olid kood Brasiilias ülikoolis käinud. Kui Bruno Sevillas Jimmy kontakti andis, ei uskunud, et see Colombias olemist nii palju muudab. Jimmy organiseeris igas linnas, kus käisime, kellegi meile bussijaama vastu, linnatuuri tegema, öömaja pakkuma voi kohvile, et ennast turvalisemalt tunneksime.
Daniel, uks Jimmy sõpradest, võitis südame salsarütme õpetades, oma siira suure heatahtlikkuse ning kannatlikkusega. Samuti Guillermo, keda loodame Bogotas uuesti kohata.
Labi nende inimeste nägime Colombia paremat poolt ja sellepärast ei oska halvema ja närtsinuma osa kohta midagi kosta.
Elasime heas mõttes turvatsoonis aga kõik, kes vähem, kes rohkem, hoiatasid, et me ette vaataksime.
Mis võib juhutuda:
*parem on alati takso tellida, kui tänavalt võtta
*võõrastega mitte rääkida, sest nad võivad ühte uimastavat pulbrit näkku puhuda, mille tagajärjel sa ise kõik oma asjad ära annad
*klubis ei tasu oma joogiklaasi valveta jätta
*pimedas mitte uude linna jõuda, kui ei tea, kus ööbid
*kui autoga valgusfoori taha seisma jääda, siis alati uksed ja aknad kinni hoida
*tänavalt mitte küsida, kus asub rahavahetuspunkt ja raha mitte automaadist välja võtta, sest teenustasu on 25 dollarit
Need on ajsad, mida saad ise kontrollida.
Kokkuvõttes ei vääri Colombia oma halba mainet. Kuna siin on sobivam kliima kokaiini kasvatamiseks, siis ei vabasta see eurooplasi selle ostimse patust.
Kahju, et suur turismiharu on hoopis narkomaanid, kes siia ei tule mitte maailma ühte mitmekulgsemat looma-, linnu- ja taimeriiki vaatama, vaid odavamalt narkootikume ostma.

Cali

2009-07-12T22:49:00.002+03:00

Taksodega peab Colombias ettevaatlik olema. Kui auto kahtlaselt juba kolmandat sarnast ringi tegi ja numbrid taksomeetril halastamatult suurenesid, hakkas Anu õiendama. Lõppude-lõpuks saime petta umbes 10 krooniga, aga ikkagi ajas närvi. Nädal Calis möödus väga tervislikult. Peatusime pere juures, kes meenutasid hipisid. Aasta jooksul on nende juurest läbi käinud pea 70 reisijat. Pereema oli tunnustatud teadlane homoöpaatia alal. Pereisa hakkas juba parast 5-minutilist vestlust elutõdesid kuulutama. Mõned asjad lihtsalt vajavad meeldetuletamist. Perepojast ei saanud me mitu päeva päris täpselt aru. Käisime temaga kaasas välijõusaalis ja salsakursustel. Lõpuks jõudsime järeldusele, et tegelaskuju, mis talle kõige paremini vastab, on Forrest Gump. Nüüd pärast mitmepäevast taimetoidukuuri, oleme kolinud järjekordse Jimmy sõbra juurde. Eile korraldasime tema juures majapidu. Peab mainima, et colombialased ei ole sugugi soojemad ega kirglikumad kui eestlased. Enne korraliku alkoholiannust ei ole nendega midagi peale hakata. Elavate euroopa tüdrukutena saime suurema tähelepanu osaliseks ja kasutasime võimalust pidu energilisemaks muuta.

P.S. Adria: Estudiamos mundologia...

Kust tuleb kohv-Armeniast

2009-07-11T02:57:00.000+03:00

P.S. Link: http://www.youtube.com/watch?v=lBpYV9tkeiU

Tänav

2009-07-06T22:06:00.001+03:00

Medellin

2009-07-06T21:20:00.001+03:00

Medellini ja Bogota vahel käib rivaalitsemine. Medellinis olevat Colombia kõige kaunimad tüdrukud. Kust tuleb ilu? Juba 15-aastaselt nõuavad neiud oma vanematelt silikoonrindu ja iluoperatsiooni. Kui vanemad seda ei võimalda, siis teenivad nad lõpuks ise raha ning hoiavad kiivalt Medellini mainet.
Ühiskond jaguneb 6 kategooriasse: 1-2 (vaesed), 3-4 (keskklass) ja 5-6 (rikkad). Rikkaid on umbes 10% ning oma väärtushinnangutelt vastavad nad Euroopa keskklassile. Mida tähendas see meile? Elu kõrghoones, igahommikust kümblemist basseinis ja türgi saunas ning sunniviisilist pidu.
Kõige popim muusikastiil on reaggeton, mille kohta üks meie sõber ütles tabavalt:" They are dancing as they were doing it."

Link /Adria: http://www.youtube.com/watch?v=ekFaaEU8Yuw

Küla

2009-06-30T20:07:00.001+03:00

Looduspark

2009-06-30T19:55:00.000+03:00

Olukorrast riigis

2009-06-30T19:41:00.002+03:00

Millise pildi on saanud Colombia, läbi kahe eesti tüdruku silmade, viie päeva jooksul?
Õhk ei ole õhk: Bogota asub 2500 meetri kõrgusel ja hingata on raskem. Ilm on aasta läbi 10-20 kraadi vahel.
Autod ei ole autod: Väikesed uunikumid voi suured dziibid. Mõned nendest on kuulikindlad ja teise auto järelvalve all.
Nälg ei ole nälg: Praegu on hästi ja oleme Colombia rahvustoite söönud.
Turvalisus on turvalisus, kui paremate elamurajoonide sissesõitu valvavad turvamehed ja maanteel iga mõne kilomeetri taga on politsei.
Nagime telekast presidendi iganädalast kohtumist rahvaga. Noor ja uljas tüdruk valas oma viha riigi vastu välja. "Ülikoolis saavad õppida ainult rikkad", oli tema põhivastulause. President vottis sõimukone austusega vastu. Sümpaatse ja mõistliku valitsejaga Colombia on toesti muutuste teel ja kõik keda kohanud oleme on mures riigi halva maine pärast. Praegu tundub, et meie, kui haruldased turistid, oleme hinnatud.

Adria: Piensa... que un amigo no se busca perfecto, buscalo amigo!

Meie pere Colombias

2009-06-30T19:16:00.001+03:00

Sandrast ja Juan-Carlosest on saanud vanemad. Padre ja madre on meie eest hästi hoolt kandnud. Kuna Juan-Carlos on ülikoolis õppejõud, siis kutsus ta meid kaasa viimasesse loengusse. Samuti viidi meid karaoke baari, turule, väiksesse armsasse külla ja loodusparki. Turul anti meile proovida kümmet erinevat eksootilist puuvilja ja kõik ostud kandis truult autosse kohalik kotipoiss. Kuna Anu räägib nendega hispaania keeles, siis ei jää ka mul muud üle kui aeg-ajalt kaasa ümiseda. Kui tahtsime laupäeva õhtul noormeestega peole minna, siis rääkis padre nendega isiklikult, et teha väike taustakontroll. Kui selgus, et poisid tegelevad kullaäriga, lasti meid veidi kergema südamega minema. Läksime Bogota parimasse peorajooni, kus meile õpetati salsat ning anti mekkida kohalikku märjukest "aquardientet". Meie kaaslased olid kurvad, et Colombiat vaid kokaiini ja guerillade järgi tuntakse. Eks igaüks armastab oma riiki ning tahab sellest jagada vaid parimat.

Adria: Piensa...que el hombre mas rico es el que menos necesita !

Colombia

2009-06-26T17:44:00.001+03:00

Ärkasime just. Nojah, mis siin ikka öelda. Colombia. Mis tunne on? Õhk on õhk, autod on autod, nälg on nälg.
Ajavahe saab siis sujuvalt ületada, kui sõita laevaga üle ookeani. Tund tunni järgi.
Kõik on korras. Peatume abielupaari juures. Mõlemad töötavad ravimifirmas ja pärast kahteteist aastat kooselu kutsuvad üksteist hellitusnimedega: mi amor ja mi vida.
Nende koduabiline valmistas meile täna hommikusöögi ja aitas hispaania keelt õppida.
Nädalavahetusel plaanime sõita rahvusparki.

Adria: llegabamos a Colombia anoche a las 8.00 p.m. Hemos estudiado español en avion. El vuelo fue bastante rapido, 11 horas. jejejeeee

Tarifa

2009-06-22T18:21:00.002+03:00

Suur plakat Pirita teel, mis reklaamib puhkusereisi võitmist Tarifale , ei osutunud meile. Meie auhinnaks olid Pablo, Bruno ja Jose. Mõnikord tundub, et kõik justkui korduks. Tarifal olime vimati jaanuaris, enne Marokosse minekut. Tookord ööbisime Pablo juures hotellitoas. Nüüdseks on tal korter mere ääres ja külalislahkus polnud kraadigi kahanenud. Kuna enne kella kümmet ei olnud õhtusoogist veel lõhnagi, siis hiilisime Haljaga aeg-ajalt külmakapi kallale, sest eestlase kõht karjub juba seitsme ajal. Mehed jagasid meile nõuandeid tulevase kokaraamatu jaoks ning andsid pärast ka toitu proovida. Kaks päeva oli meie paralt köök täis vahemere värskemaid toiduaineid. Sel nädalavahetusel elasime idüllis. Hommikuseks äratajaks olid merre hüpped, millele järgnes kohv vooditega rannabaaris, millest Halja ammu unistanud oli. Päeval mõtisklesime Lõuna-Ameerika reisieesmärkide üle ja õhtuks haaras meid juba rahutus uue järele ja pettumus, et sünnipäevalaps Sevillast tulemata jäi. Väikese tagasilöögi korvas Bruno õpetus mojitode valmistamisest. Meil oli seltskonnas huvitav staatus- naissõbrad. See tähendab vastastikku austust, kuid ühtlasi ka seda, et ööklubisse jõudes läheb igaüks oma teed. Kohtusime poisiga, kes oli Colombias elanud ning saime veel paar kasulikku nõuannet. Kella nelja ajal kodu poole kõndides jäi Mcdonalds õnneks leidmata ja Halja isu friikate jarele korvas ööujumine basseinis. Poisid jõudsid koju siis, kui meie ärkasime.

P.S. Üks pilt on Liisile pühendatud:)

Kokakunst

2009-06-22T17:45:00.002+03:00

Sevilla

2009-06-20T19:28:00.002+03:00

Magamata öö Milano lennujaamas ei kahandanud entusiasmi ega õnnetunnet jõudes Sevillasse. Tundsin juba ette, et seal saab olla vähemalt sama hea kui jaanuaris. Ja etteruttavalt võib öelda, et ma ei pidanud pettuma. Mind ootas Anu mõnus kodu ning sellise väsimuse peale ei seganud und isegi 40-kraadine kuumus. Läksime välja juba kaheksa ajal, mis oli vägagi vara, arvestades et inimesed hakkavad pidutsema alles pärast südaööd. Parast värskendavat siidrit ja ergutavat kohvi, ootasime sõpru, kes olid pidanud kohal olema juba tund aega tagasi. See on Hispaanias täpselt sama normaalne kui see, et 25-aastasele poistele helistavad südaöö paiku emad, kes tahavad laste eluga ikka kursis olla. Parast klaasikest veini hakkasin paremini aru saama hispaania keelest ning suutsin ise ka sõna sekka öelda. Veel veini, veel naeru ning jõudsime kohta millest sai õhtu nael-RISTIISA baar. Kontingendi moodustasid umbes sellised vanamehed, nagu see punase särgiga. Ja küll oli poistel huvitav kui nii kogenud tegelased neile elutarkust jagasid. Üks mees teatas meile, et tema on loonud Macarena loo, aga kõige selle kõrval on ta ikkagi tavaline inimene. Jõime jooki "sangria de Jesus" ehk siis jumala veri, mille nimi räägib enda eest. Vaatamata väiksele väsimusele, sõitsime järgmisel päeval Tarifale. Jätkub...

Milano

2009-06-20T18:50:00.002+03:00

Itaalias tunneb erinevust. Kõige kauem püsib valgusfooris kollane tuli ja täpselt selline ongi sealne elustiil. Pangakaardiga ei ole võimalik peaaegu kusagil maksta, sest raha kontrollib keegi muu kui pank. Itaallased ei ole mulle kunagi meeldinud, kuigi nende temperament on omamoodi võluv. Toidu ja kohvi suhtes on neid küll voimatu üle trumbata. Itaalia keeleta on raske, aga selle jaoks oli mul Adria. Oluline ei olnudki tegelikult Milano ise, vaid 3-aastane sõprus, mis sai alguse Londonist ning on läbi käinud Barcelona, Eesti, Pariisi, Veneetsia ja Milano. Chalice on öelnud tabavalt: kui süda on suur, siis on vahemaad väikesed. Ei ole vaja mõelda kuhu minna, mida süüa, kus magada, asjad lihtsalt sujuvad, olles koos õigete inimestega. Enam ei olegi hüvastijatt rongijaamas nii raske, sest varsti tuleb uus rong.

P.S. Kui juba Milano kuulsaimal moetänaval on Mari butiik, siis tal on disainimaailmas lootust:)